Maailmalõpu kohver

[Bernard]

[vanakaru]

mjah -- olen sellel teemal korduvalt mõelnud -- üldiselt suvalise õnnetuse puhul - meie suht linnastunud kaubastunud keskkonnas on pärast miskit suurõnnetust ja hävingut ikka mida üles korjata --iseasi oleks robinsonielu üksikul saarel -- so eluks vajalise leiab kui oskad otsida ja tunned seost vilja ja leiva vahel
aga mis selle juures mind häirib on see et --mida aasta edasi seda abitumaks jääb inimkond -- mida aasta edasi seda vähem õpetab kooliprogramm (so õpetatakse kõigile) kuidas nendes olukordades toime tulla --- ok otse pole õpetatud kunagi -aga teadmised mida meile antakse kui nüüd neid vaadata selle pilguga --siis need teadmised õpetavad meid üha paremini rippuma infrastruktuuri nisa küljes
kui te ei usu siis kujustage ette olukorda kus teil kaob nädalaks elekter -- ja mõelge mis siis kõik ei tööta -- so mõelge kaugemale sellest et ei tööta arvuti ja telekas
so õhtumaa hävinguks pole ülepea palju vaja
sestap usun et mõne aasta eest usas toimunud elektrisüsteemi kokkuvarisemine oli tegelt planeeritud kriisiõppus
ja veel et jaanil talus on kergem ellu jääda kui peetril linnas sest peeter linnas upub juba paari päevaga oma sita sisse
ja veel mõtlen et miks me küll koolis ei õpeta kõigile lihtsaid asju --selliseid kuidas endaga neis olukordades toime tulla

[Karmus]

Kusjuures see abituks muutumine toimub erikuradi kiiresti. Ajal kui mina olin tatikas ja nänni jagati poest talongide ja rublade eest mäletan kuidas igas teises maaperes oli lehm, paar lammast/siga, kari kanu ja lapp põldu kardula ja muu säärasega.
Kui palju selliseid majapidamisi tänapäeval alles on? Nõukaaja kehv valik kaubandusvõrgus tagas selle, et inimesed oskasid/viitsisid endale ise ninaesist kasvatada/varuda. Tänapäevane näiliselt külluslik olukord on aga meid sootuks enam "infrastuktuuri nisa" külge sidunud. Suurtootmisel on küll omad hüved kuid nagu iga suure masinaga on tema kintsu minemise korral tagajärjed kolossaalsemad ja ohvrite hulk suurem.
Vana Käärmanni kirjutised on meie tingimustes eelpoolmainitest ellujäämisõpikutest kindlasti kõige pädevam, sest tema jäi ellu. Oma raamatus ütleb ta ka seda, et Eesti talu ja üleüldine maamajandus oli see mis aitas meie rahval viimased suured sõjad üle elada.
Mu oma vanaemagi meenutas kui viimase sõja aastatel Tallinnast käredamatel aegadel ikka linna lähedale maale maapakku tuldi ja hoolimata rasketest aegadest alati toidukraami täis kottidega tagasi mindi.
Seega jagan Vananakaru hirmu täiel määral. Kõiksugu kohvrikesed on vaid hetkeline leevendus.. pikemas perspektiivis hakkama saamise võimalused on meil kahjuks vist hullemad kui kunagi varem.

[Kriku]

[marko]

[Bernard]

[Karmus]

[Krafinna]

[Telc]

[arlis]

Eks kõik sõltub sellest, kus ja kuna see "lõpp" saabub. Kui jama algab kevadel, pole meie laiuskraadil asi väga hull, suvega jõuab rahvas maale hajuda, luua kommuune, kasvatada ja varuda talveks provianti jne. Kui pauk tuleb talve hakul, siis on jama suurem. Ka muudab asja kasvõi see, kas oled saarel, rannikul või metsas, linnas või väiksemas asulas. Tegureid on hulgaliselt, lahendusi samuti.
Aga loetletud versioonile on raske midagi lisada, kuigi jah, individuaalseid eelistused tulevad igal juhul arvesse. Mina näiteks pean lisaks kõigele väga oluliseks heade jalanõude olemasolu.

[piir]

Aga mida teha siis, kui maailmalõpp saabub väga pika vindumisega? Et ei lõpe ega lõpe, aga kohvrid on ammu tühjad.

[Karmus]

[Tanel]

[Krafinna]

[Tanel]