vajan abi raamatu kirjutamisel.

[Kriku]

[morminas]

Mis te inimesed tögate, hakkame kõik raamatuid kirjutama ja võtame mõtteid foorumitest .

isand scant(oskab käsitleda eksootilisi relvi.)

Sündis vaeses peres, elas troopilisel saarel, aga lapsepõlv suht kurb. Kui ta oli kahene siis ta vanemad tapeti, tema eest hakkas hoolitsema tema vanaisa nimega Scenato kes oskas väga hästi võitluskunste. Scant andis vanaisale vande, et maksab oma vanemate surma eest kätte, vanaisa hakkas talle võitluskunste õpetama seeläbi oskab ta käsitleda eksootilisi relvi. Kui ta sai kakskümmend siis arvas ta, et on küllalt õppinud ja läks oma vanemate tapjaid otsima. Tänu sellele, et tema elus on olnud väga palju kurbust ja vaenu on ta väga kahtlustav kõigi inimese suhtes keda kohtab. Ta saab rännates ühe oma vanemate mõrvaritest kätte (mõrvareid on kokku neli) ja tapab ta. Kuid seaduse silmis polnud mõrvar midagi halba teinud ja seepärast on ta ka seadusesilma poolt tagaotsitav. Muidu on rassilt inimene (mustanahaline)

Siitpeale mõtle ise edasi kui selline taust sulle kõlbab.
Kui on huvi ka teiste tegelaste kohta ja min ukirjeldus kõlbab siis võta ühendust privas ehk viitsin veel kirjutada kui sul soovi on.

[tank]

lugupeetud ilkujad. mulle oli nagu jäänud mulje et dragonirahvas on salliv ja mõistlik ja leplik ja sõbralik... aga praegu küll sellist muljet eriti ei jäänud.

kas te ise olite 14-aastaselt dostojevskid?

minuarust on siinse kogukonna mõte nagu propageerida rollimänge ja loovat mõtlemist. nüüd keegi konkreetselt palub abi ja saab vastuseks kümme postitust sõimu. milles asi? halb ilm on tuju nässu keeranud? miks kõik nii kurjad on???

[ohpuu]

ma kah imestan, miks te kõik ilkuma hakkate kohe ja otse. alati kui ma mõnda ilukirjandustykki kirjutand olen, olen varastanud tuntud mytoloogilisi motiive (need on vabavara, need on vabavara, nad tahavadki, et neid tarvitataks), kopeerinud või skematiseerinud elu ennast, taaskasutanud muid kättesaadavaid motiive jne. mingi osa sellest ehitusmaterjalist olen ma raamatute kaanehinna näol kinni ka makst. et võiks nagu legaalne olla, mitte piraatlus. kõige paremad mängusessioonid, mis ma juhtind olen, on kõvasti sõltunud mängijate hullumeelsetest, nutikatest ja muidu ettearvamatutest mõtetest. muinasjutte rääkides lasen tõesti mõnikord kuulajail detaile dikteerida või nende kohta kysimusi esitada, et hõlmata loosse neid asju, mida ma tähele pannud pole või millest mul aimugi pole.

kui selle teema esimene postitus ilmus, siis mõtlesin veidi, aga yhtki mainimisväärset mõtet ei tulnud. sestap midagi ei kirjutanud. täna oli väike lootus näha, kuidas see kollektiivne kirjutamine edeneb. a tyhjagi.

aga amatsoon Hõbeleht?

huvitav, kas ta on oma nime saanud
hõbedaste ehete järgi, mida lehtedeks kutsutakse – siin on mitu võimalust: 1. kas leht setu mõttes (ei jaksa pilti otsida võrgust, aga yks stereotyypne värss ytleb suurõ sõlõ, lagja lehe); 2. hõbedased , mis vääte meenutava ketiga ymber tema kaela on; 3. lihtsalt hõbedased lehekujutised, mis tema nahast vöö sisse pressitud ja kinnitatud või siis vöö kyljes ripuvad ja kõlisevad, kui ta tantsib.

seetõttu, et ta on suurepärane taimetundja: tema taimetundmisoskused on hõbedat väärt. amatsoonid teatavasti on osavad vibukytid, kes elavad vihmametsas. vihmametsas aga teatavasti on palju igasuguseid taimi, mõni maagiline ja väga tagaotsitud, mõni lihtsalt oluline medikament, mis võib näiteks mõne kuninga peaaegu ravimatust tõvest parandada. sellisel juhul oleks ka lugu seal taga, mille eest ta selle hyydnime sai.

lihtsalt mingisuguse seotuse järgi mõne hõbeleheks kutsutava taimega. näiteks 1. kuulub hõbelehe klanni (see klann on kõrvu teiste taimede või/ja loomade nimedega klannidega; mõnega on sõjas, mõne teisega on abielude kaudu pikaajalised sidemed; omast klannist inimesega abielluda ei tohi – aga siis, mis oli tema isa klann? amatsoon kuulub klanni arvatavasti ema järgi. teisalt: kas ta yldse teab oma isast midagi? kas amatsoonid yldse abielluvad, või elavad sõjakate ryystajatena, kes tapavad oma meessoost järeltulijad ja oma laste isad?). igatahes, seal maal, kus tegevus toimub, võib teda lihtsalt klanninimega nimetada, kedagi ei huvita tema täisnimi ega tema päris oma nimi; 2. või siis on tema õde Sooroos ja vend Põdraohakas (näited suht suvalised, eksju) ja samuti on võimalik teisi amatsoone alati selliste nimedega nimetada.

võta tarvita. ideed ja kysimused (mis mind huvitab), aga mitte yhtegi lehekylge teksti.

uus ilma-kätteta-seiklus oleks täiesti tänuväärne. võtaks ja tarvitaks kohe järgmisel teisipäeval.

[holmes]

[Fromhold]

[Shadow]

[Kriku]

[Shadow]

[holmes]

[sentius]

[ohpuu]

nojah, minu jaoks on kirjutamine kyllalt tehniline protsess, mis koosneb suuremalt jaolt tyytutest pisiasjadest ja nende õigesse konfiguratsiooni kombineerimisest.

mida varem kätt proovima hakata ja mida rohkem nende asjadega tegeleda, seda vilunumaks on lootust saada. samuti nagu suvalise muu kauni kunstiga: on alati võimalik valida selle vahel, kas sind pilgatakse seepärast, et sa yldse ei tantsi, või seepärast, et tantsid kehvasti. pärast võib ju olla, et ei pilgata sel teemal yldse, vaid sellepärast, et sa yldse kannelt ei mängi (või siis sellepärast, et sa mängid kannelt kehvasti). "a miks sa midagi ei kirjuta?" või "a miks sa midagi ei avalda?" võib täiesti käibiv pilge kuskil olla (ongi, kinnitan).

"päris ise" ei ole ainuvõimalik kirjutamismoodus. samavõrd sallitud on tänapäeval kivisildniklus, ses mõttes, et võtad ja kleebidki tykkidest kokku. lugege tema eesti luuleklassikast kokkukleebitud luulet või Haljala "Vana kandle" valitud värssidest tehtud sonetipärga. ja romaane ja jutustusi, mille ta omaenda ajalehtedes avaldatud kirjatykkidest kokku on pannud. nagu mõni Homeros, Anne Vabarna või Kesk-Aasia tuhandeid värsse pikki eeposeid laulev tegelane: miks hakata uusi elemente välja mõtlema, kui juba olemasolevatest nii mõndagi kokku panna annab.

Erakkonnal oli yksvahe kombeks niukesi asju teha, et yks kirjutab loo ja teised toodavad neist remikse. OULIPO on märksõna, mida Google'iga otsida ja kelle tegemistega ennast kurssi viia. ja yldse laboratoorsed kirjutamisviisid: tänapäeval tehakse teadust ju nii, et yks doktorikraadi ja nimega inimene sebib kuskilt raha ja on uurimisryhma tipus, tema taga on paari inimese tugevune meeskond, kes saavad oma nime artikli autorite hulka (tegelegu või autojuhtimisega), armee kraadiõppureid-tudengeid-lapsi-orje teeb aga igasugu konkreetseid pisemaid töid. romaani tootmisel tähendaks see seda, et yhe kirjutaja või alaryhma osaks jäävad looduskirjeldused, teisele inimesed kõige välimuse ja iseloomuga, kolmandale võitlusstseenid jne. ma muidugi ei tea, kuidas kuulus ja edukas ja rikas kunstnik Mark Kalev Ko$tabi oma töökojas tööd korraldas, aga sealt annaks yht-teist praktilist õppida ka väiksemate projektide saamiseks.

žanrikaanoneid tihedalt järgiv kirjandus on selline valdkond, kus on tegevad inimkirjutamis/toimetamismasinad. samuti Hollywoodi stsenaariumide toimetamisel-kirjutamisel. kahtlemata tarvitavad nad abivahendeid, kas oma mälu, millele juurdepääs neuronite abil, teiste elusate inimeste nõuandeid, Google'it ja muid mälutehnikaid, mille abil siduda oma tekst nendega, mis on olemas juba raamatupoe samal riiulil, millele ta raamatut kirjutab, või siis nendega, mis on olemas tema lugejate peades, riiulites, ettekujutustes, arvutis ja unenägudes.

ja siis kysitakse, miks eesti ulme nii konservatiivne on. võib-olla selle "päris ise"-tyypi indiviidi yletähtsustamise tõttu ajastul ("Tšapajevis ja Pustotas" näevad keskid mingil reisil kuhugi muusse maailma tegelasi, kes seal maailmas muudkui "Mina! Mina! Mina! Mina! Mina!" ytlevad ja seetõttu midagi ymbritsevat ei näe), kui tehniline, masinlik või laustehnoloogiline kirjutamine (arvutiprogrammide toel, mis osa musta tööd ära teevad) võiks ometi hakata tekste mõjutama. kui aga tarku masinaid rakendada ei oska, siis võib tööstuslikku revolutsiooni kirjutamises alustada manufaktuurist. tööjaotus ja tootmisliin. (Star Warsi sarjas jms kohtades seda niikuinii rakendatakse, ilmselt ka Wizardites.)

ja yldse, kui lugeda Uku Masingu raamatut "Budismist", siis tekib tunne, et kogu see MINA-värk on lollide indogermaanide ja SAE-rahva ideoloogia, väärõpetus ja vandenõu. MINA seebiks!

pisema raamatu trykkiminemiseks läheb niikuinii umbes kymmet inimest ja nende hästi korraldatud aega, tööd ja töövahendeid tarvis. praegusesse aja mäkdonaldiseerumise epohhi (aeg jagatakse pisikesteks portsjoniteks, millest ykski korralikult ei toida ja millest yhegagi ei jõua yhtegi suurt asja ära teha, mõelge ise MSN-hakitud suhtlusele ja mitmetegumilistele operatsioonisysteemidele, lugege yle, mitu akent teil arvutis lahti on) sobib hakitud tööjaotus ka teksti tootmise algfaasides suurepäraselt. klaviatuuri taga istuja ei ole enam yksi nagu munk skriptooriumis, kui just internetijuhet seinast välja ei tõmba.

mispärast mõni teine inimene kirjutab? a kelle asi see on peale selle inimese, kes ise kirjutab? kas ta ise ka ilmtingimata teab, miks ta kirjutab? ma kyll alati ei tea. (see postitus on näide. no MIKS seda nyyd vaja oli? suurt keski ei loe seda niikuinii, arusaamist ega mõistmist pole loota, honorari ma ka ei saa selle eest ega midagi. oleks võind pigem tööd teha.)

aga ma lasen ikka edasi nagu marutõbine ilves, kes läbi seisva auto esiklaasi salongi yritab tungida, nägu ees: ega lugu ja selle käik ei pruugi ju yldse kirjutajale teada olla, kui ta pihta hakkab. võib olla ainult lähteylesanne, mingi pilt, mingi tahtmine teada, mis värk siis õieti on (kui kirja paned, siis selgitad või mõtled välja). lugu ei pruugi selle MINA sees olla, see võib tulla hoopis kuskilt kõrvalt.

loo mitmekordne ymberkirjutamine pole ilmtingimata vajalik, kui aja- ja ressursikulu yletab mõistliku piiri. võib lihtsalt nurka visata, kui pole edasise tootmisprotsessi vääriline. Bradbury "451­­° Fahrenheiti" ja Gabriel Garcia Marqueze "Sada aastat üksildust" on vist mõlemad kirjutatud lyhikese ajaga, "451­­°" kahe nädalaga, "Sada aastat" vist pikema ajaga.

yldiselt on mõistlik laused kohe alguses korralikud & ilusad & head teha, võimalusel ka lõigud. siis saab neid ymber tõsta ja neid kosmeetiliselt muuta (nimesid, kohti vms vahetada). aga kui juba sellel tasandil praaki talumatult palju on, siis on parem sinnapaika jätta ja treida näpuharjutuseks näiteks 250 luuletust vahepeal, et lauserytmi jms asju treenida.

[tank]

[Kriku]

[ohpuu]