Enim - folgisugemetega metalit, metalisugemetega folki. Sinna alla ja peale ka igasugu muud huvitavat.
Esimene armastus oli Metallica. Üks alati armsamaid on Melnitsa, ja viimase poole aasta suurim sõltuvus Zeromancer.
Kuulamisest täiesti välja jääb igasugune klubimuusika. (Vabandust, kui termin on ebatäpne vms, minu jaoks võtab kokku küll.)
Suurem jagu pop'i on kah väljaspool kuulamist. Ja sülti ei armasta.
Vahepeal läheb vaja ka suures koguses klassikat. Palju korraga, aga harva.
Ja hingega tehtud peab olema. Kui seda hingega tegemist mu jaoks loos kosta pole, siis kuulata ka ei taha.
Ahjaa - üks tingimus veel - sõnum. Miski sõnum võiks olla. Ja lood, kus sõnadest tänu laulustiilile üldse aru saada pole, ei lähe kah nii 99'l juhul 100st loosi.
Vot nii.