Esimene asi oli siis neis väikestes piusa koobastes (6-7 aastat tagasi) kus mahub ainult pikali roomama. Läksime sinna siis isa ja onuga sisse ning käisime igasuguseid käike pidi millest ühte oleks isa peaaegu kinni jäänud. Lõpuks saime ikka läbi ja kuskil eriti sügaval leidsime mingi inimeste rühma, kes rääkisid et olid sinna ära eksinud ja ei leia teed välja. See pani ka meid kolme mõtlema ja meil sama lugu, ei oska välja minna. Eriti kohutav koht oli mingi natuke kõrgem ja laiem plats kus täiskasvanud inimene mahtus korralikult sirge seljaga kükitama. Hirmus oli see selle poolest et ta ajas ikka korraliikult segadusse, nimelt jäi meile selja taha üks käik millest me tulime ja ees oli 6 täpselt ühesugust käiku millest ei osanud ikka ühtegi valida. Niisiis me hargnesime ja leidsime lõpuks mingi viieminutilise pusimise järel õige käigu mis aga hargnes ka ühes kohas kolmeks. Õnneks paistis ühest neist käikudest õrn valgusekuma ja olimegi pääsenud. ''Seiklus'' kestis umbes pool kohutavat tundi (lapse ajataju järgi vähemalt
). Olin siis 5- 7 aastane, praegu olen 13.
Teine hirmus juhus oli ka piusa koobastes aga siis olin ma 10- 11 aastat vana. Läksime onu, isa, minu kasuema ja onu naisega suurde koopasse fotosid tegema ja me süütasime 2 tõrvikut ja kuskil 150- 200 väikest teeküünalt nende fotode jaoks. Ehmatav oli selle juures see et kui ma seal koopas siis kõndisin kukkus minust kuskil 3-4 meetri kaugusele suur kivimürakas (umbes kahe ja poole inimesepea suurune).
Kolmas ning viimane juhus oli kurenurme vanas koolimajas kus ma olin oma onupoegadega ringi luusimas. Kui me olime just teisele korrusele läinud tabas meid esimene ebameeldiv üllatus. Majas oli mingi arvatavasti täiskasvanud inimene kuna oli kuulda pikkasid samme tagantpoolt koridorist. No Kristen piilus ka korra seina tagant ja vähemalt tema sõnul pidavat keegi punase särgiga mees meie poole kõndima. Ehmatusest jooksime siis kähku treppimööda allakorrusele ja seal oleks me peaaegu infarkti saanud kui otse meie kõrvalt õhupüssikuul mööda vihises ja vastu seina lendas. See oli minu onu kellel oli kohe ette planeeritud et kui me millalgi alla tuleme siis ta meid ehmatab. Lõppkokkuvõttes lõppes kõik hästi aga see jäigi teadmata kes ülemisel korrusel ''kollitas''.