Tervitused külastajatele!

[hallsilm]

[YnX]

Rahulikult ja mõtlikult kuulab Gavrie Taibu jutustuse ära ehkki tähelepanelik vaatleja võiks tema silmist kergelt mureliku tooni välja lugeda. Peale mehikese jutu lõppu ohkab mees sügavalt, istub rätsepaistesse maha ja sügab mõtlikult habet, vaadates liivale sirgeldatud jooniseid ning kõne all olnud sõidukit.
Olles vastsaadud informatsioonihulka mõnda aega seedinud sõnab ta asjaliku, tõsise näoga: "tead ma ei saa ikka veel suurest osast su seletamistest mõhkugi aru, niipalju mulle kohale jõudis igal juhul, et siia maile sattudes astusid sa ilmselt suure si...*khmm*... jama sisse... vaata...", jutu vahepeal urgitseb Gavrie kuskilt oma nartsude vahelt välja kulunud nahkkotikese, tirib sellest lagedale vana poolpõlenud piibu ning vannub järgmisel hetkel tulist kurja, avastades tubaka olemasolu puudumise.
"... kuule, esimese asjana ma tegelikult soovitan sul see kaadervärk kuhugi ära peita" ytleb mees piibuvarrega lennumasina suunas osutades: "ma nyyd täpselt ei tea kuidas sinu hõimlaste puhul lood on, aga siinmail kipub asi sedaviisi kujunema, et mis ripakil... see ära. Kui sa aru saad, kuhu ma oma jutua sihin"Vaatab mees veel nukralt ohates oma piipu, "ja teine asi veel... kuna mul tubakas otsas on... siis palun jätkame ehk jutuajamist kõrtsus, seal äkki on isegi keegi kes sind aidata saab selle... überajaama osas... või mis ta iganes oligi ning... vestluse käigus saan mina sujuvalt muuseas näputäie tubakat ka küsida ilma, et toda kerjama peaxin"
Gavrie ajab ennast püsti, kratsib veidi kukalt, vaatab uurivalt Taibu otsa ja küsib: "või... mis sina arvad?"

[Posija]

................*.......
.................*......
...............*........
..........*.............
......*.....*..*......
...*.....*........*...
..*.....*....#....*..
...*......*.......*...
......*......*.*......
..........*..*....*...
.....................*..
....................*...
.................*......
.............*..........
nagu pärlikee
ümbritseb flöödi
voolav-voogav
trillerdus
kitarrilt kostuvaid
metalseid plõnksatusi
......*.................
........*...............
............*...........

[Sharker]

Nojah.. läheme siis tagasi.. sinna ehitisse, ah et ära peita.. kas teil on siis siin veel vargaid imestab pisike mehike, ta näolt võib leida kõige puhtamat hämmeldust noh hea et mainisid naeratab Taibu see peale kavalalt, ronib siis kergelt oma sõiduki otsa, avab luugi ning kaob helendavasse sisemusse, mõne aja pärast saabub ta jälle luugi servale, hüppab sealt välja, lööb luugi kinni ning ronib liivale, käes on tal pisike vidin. Suured silmad pöödruvad kavalalt naeratades Gavrie poole läheme tiba eemale, see tekitab tolmu see peale astub ta ise jupp maad kõrtsi poole tagasi, veendunud, et vestluskaaslane on jõudnud ohutusse kaugusesse, vajutab ta eseme pinda oma käes... järgmisel hetkel paiskub metalltaldriku alt üles tolmupilv ja kostub kriginat, masin hakkab ümber oma telje pöörlema üha kiiremini ja kiiremini ning samas ka pinnase sisse vajuma. Mõne hetke pärast kaob masin liiva ja tolmu pilvedesse. Kui tolm on hajunud pole masinat enam näha. Noneh.. sellega on siis nii... muigab Taibu mehele uuesti otsa vaadates ja raputab oma suuri kõrvakesi millele on tolmu langenud praeguseks hetkeks on mu Ferrobiil jõudnud 100 meetri sügavusele maa sisse, loodetavasti ei saa sealt teda keegi kätte, lisaks on tema ümber moodustunud sulanud kivimitest kaitsekoorik, masina saan samamoodi uuesti ka pinnale tuua, läheme siis sisse tagasi, mul oleks hädasti neid varuosi vaja seejärel keerab ta kanna pealt ringi ning vudib uksest uuesti sisse, jättes Gavrie nähtut seedima

[Starfild]

Starfild, kes ju ka õue oli utlnud seda imetükki jälgime ütleb Gavrie'le Ei pea sa midagi kerjama´. Näh võta ise siit,milline aga maitseb... Starfild ulatab Gavriele oma tubakakoti. Mis sest vaesest mehikesest nüüd siis saab? Mina ei ampsanud küll läbi, mis ta rääkis. Vaevalt sinagi. Kust ta loodab oma liikurile siit osi saada? Vaene päga... Aga lähme sisse ja vaatame...

[Darka]

[Ghostwizard]

[kage]

Ehh, ja ma just arvasin, et saan pärast seda imelikku taldrikut näppida ja ehk sissegi piiluda, mõtleb Ergo kahetsusega tolmupilve vaadates ja Taibu juttu kuulates. Aga kui need olevused oma masinaid niimoodi hoiavad, eks nad siis ikka ühed ahjualused ole.

Starfildi jutu peale aga kostab: Eks tal tule vist kõrtsmiku käest küsida, tema peaks ju kõige paremini siinseid olusid teadma. Võib-olla on tal tagatoas mingi telefon või muu kommunikatsioonivahend millega saab varuosad (või isegi terve hüperajami) ja transpordi siia kohale tellida, ja Ergo hakkab ka kõrtsi poole tagasi astuma.

[Starfild]

Hea, et ma ikka oma napsu olen tarbind. Jumal teab, mis see kõrtsmik sinna õlle ja muude jookide sisse paenb, et mimtedki mehed juba nii kummalist juttu ajavad... telfno või miis iganes, siis see üperjam.. täna vist kisub ikka kakluseks :S

[Posija]

Pillimees silitab nimetissõrmeotsaga õrnalt flööti huulikust otsani,
Ihi-hih-hih-ii-h!, killerdab pill. Siis võtab mees kaunilt inkrusteeritud vutlari, peidab flöödi sellesse, ettevaatlikult, nagu kataks uinunud last tekiga...ja pöördub pilkliku muigega kõnetaja poole:

Kala? Võib-olla...Lithrin püüab Mind aeg-ajalt üle trumbata. Aga see just ongi Mäng, nii sünnibki Muusika! Oh, elutul pillil mõistab iga karjapoiss viisikesi puhuda...

Iprekantytheamro? Mhmm...selles on oma meloodia, milleks seda kärpida? Ning kas see ongi Sinu komme, oo kaunikõlalise nimega neid Ipre(e)kantythea(a)mro, põimida end kutsumata teiste muusikasse, et hiljem paluda end kutsuda Ip'iks?

Jah, ka minul on Nimi, aga Nimi ei ole mitte see, mida lipuna enda ees kantakse, ei-ei-ei - Nimi on Omadele Oma ja Teistele Teine, tal on kord-korralt kordumatu kõla ja kui Mina Lahkun, siis Tema Jääb...Täna ja Siin ei ole mu Nimi veel Sündinud...millise Nime annaksid Mulle Sina?

[mezi]

Hoolimata sellest, et väljas vaevalt hahetab, ning hommik vaevu käes, avaneb ülakorrusel uks. Elentari sammub nõtkelt trepist alla ning suundub leti poole.
"Hei kõrtsiisand!" tervitab ta naeratades "üks väike hommikueine peatsele teelisele, palun."

Jah, tema silmis on lootust .. veel. Mõtlikult patsutab ta oma vibu ning laulab poolhaldjakeelset teeleminekulaulu.

[YnX]

Gavrie näole kivistunud ehmatuse-hämmingu-hirmu-uudishimu ja muude segaste tunnete segu hajub tasapisi kui ta kuuleb kedagi mainimas sõna "tubakas".
"Ah... mis... ooo... häid hingi ikka veel leidub ma vaatab, ole sa tuhandest tänatud", sõnab ta starfildile ning topib oma piibu tubakat täis: "nüüd olex veel tuld ka tarvis... ahjust saab"
Gavrie hakkab kõrtsi sisse astuma, kuid olnud juba uksesangast kinni haaranud, kortsutab ta kulmu ja mõtleb hetke, pöörab siis end ümber ning astub sinnapoole kus Taibu lennumasin ennist seisis.
Ettevaatlikult, üks samm korraga, hoolikalt maapinda uurides astub mees sündmuskohani. Olles kindel, et tegemist on täpselt tolle paigaga kus tulnuka sõiduk varem paiknes, hüpitab Gavrie end paar korda segipööratud maapinnal, sorgib jalaga muredat pinnast, naeratab : "heh... njaaa... "

Kõrtsu poole vaikselt tagasi astudes vangutab ta pead ja pomiseb endamisi: "kuhu neetud paika ma küll sattunud olen".
Järgmisel hetkel lisab ta kiirust, kui tabab end mõttelt, et mida küll too veider vennikene veel majas sees korda saata võib.
Mitte, et see teda eriti morjendaks kui midagi juhtumagi peax, aga vähemalt tahab ta sel hetkel kohal olla... huvitav on ju noh... lisaks, tunneb Gavrie petise igal hetkel ära ning too veider vennikene ju ei tea kuidas siinkandi inimeste ja muude loomadega suhelda, naiivne nagu ta paistab olevat.
Osav hangeldaja suudab ju kärbselegi selgeks teha, et tal on ikka hädasti vaja seda kahekilost kaelaketti, mis näeb kyll välja otsekui lehmakett kuid tegelikult on ikka parimate meistrite poolt kaugetel maadel valmis sepistatud ning maksab... vähe maksab... ainult paarsada kuldmünti rohkem kui asi tegelikult väärt on.... ja mida kõike võidakse veel pakkuda veidrale naiivsele võõramaalasele kes überajaama otsib:P

Nende mõtete juures jõuab ta ka lõpuks kõrtsituppa tagasi ning läheb ja võtab puupinnuga ahjust piibu jaoks tuld, peale mida laseb pilgul üle toa libiseda, otsides, kuhu too kosmoserändur nüüd kadus...

[Merlon]

[Miriel]

[Cygnus]

nurgalauas istuv tegelane, kes pole peaaegu midagi teinud siiamaani, tõuseb püsti, läheb leti taha, haarab sealt mingi suvalise vodkapudeli, punase veini pudeli ja kaks klaasi ningliigub mirieli juurde kuule, saatanasigitis, mis sa selle elukaga ikka siin mässad, lähme sinna näitab oma laua poole ja räägime