Postitas Posija 13:41 12. Dets 2003
Trubaduur naeratab kummaliselt, raugelt - naeratus tundub olevat lõpmatult raske ja ajatu: Meie Elu Hing..., ta hääldab neid sõnu ühe meloodilise lausena: seda võib ju ka nii lausuda...Algus, nii laulan sellest Mina...
Aga Mul oli õigus - Sul on võime hoomata Muusikat. Mitte veel kõigi meeltega, aga siiski... jah ma usun tõesti, et sa juba Näed! Samas - sõnad...väljendid, sa oled veel liialt kinni märgisüsteemides, mida peetakse kõneks ja kirjaks - need on tähtsusetud, raputa need endalt! Nad ainult kastreerivad Kaemust ja mõnitavad Mõistmist! Me oleme unustanud, et keel on vaid vahendamaks meie Mõistmise piiratust. Keel ei ole võimeline Looma...
Ei tea miks sa üritad? See on hea! Sa hakkad Kohale jõudma...
Ning äkitselt elavnedes: Iprekantytheamro, Sa kuula vaid, mida nad räägivad siin elementidest! Puuduv Viies! Viies! Muusika on Ainus! Ei Nemad ei Näe, aga nad võivad Kuulda...võta oma kitarr!
Trubaduur tõstab flöödi huultele ja kõrtsi täidab taas muusika:
soojendab ja sütitab, kuumutab ja kõrvetab, põetab ja põletab...
silitab ja sasib, rahustab ja raputab, leevendab ja lämmatab...
joodab ja janutab, ujutab ja uputab, värskendab ja väsitab...
kannab ja katab, kasvatab ja kahandab, tõstab ja tasandab...
Tehtud!