Postitas Yrgnaine 22:01 6. Veebr 2005
@ Mõmmik- Ei maksa mängida asjadega, mille tagajärgedega hakkama ei saa. Üldse ei maksa selliseid asju sorkida....
Kõige hirmsam koht - neid on olnud mitu. Kõik varemetega/pooleli ehitatud majadega.
Üks selline oli Elvas, vanadekodu, mille ehitamine jäi NSV lagunemisega pooleli. Kõige kõrgem torn oli 6 korruseline ja sinna üles viival trepil polnud käsipuusid. Ühesõnaga- ülespoole minnes laiutas mõlemal pool paras kuristik ja trepp oli libe. Teel üles kadusid sõbranand ära ja kuna ei teadnud, kus korrusel nad olid ära kadunud siis oli paras paanika. Väljas oli suhteliselt hämar, seega sees oli raskusi seinte, lae ja aukude eristamisega. Hõigates kajas, aru ei saanud, kust hääl pärit oli. Sain kuidagi alla korrusele ja äkki kargas kusagilt nurga tagant suurem poiss välja. Talle sai osaks minu I soprani karjatus. Selgus, et seal mängiti trifaad . See teadmine ei rõõmustanud üldsegi, sest alles siis märkasin, et mööda seinu [15-20cm ääred] liiguvad tumedad varjud! Sellega ehmatused ei piirdunud. Välja minnes arvasin nägevat peluu kujutist silme eest läbi ujumas. Pistsin jooksu ja tänu selle oleks pea-aegu 3-4m. sügavusse kraavi lennanud. Väikesele lapsele mõjuvad sellised asjad päris rängalt: Kadunud sõbrannad, hõiked, varjud seintel, pealuu , hämarus ja sügavad kraavid /kuristik. Selleks päevaks oli juhe koos.
See lugu oli u. 9-10 aastat tagasi, nüüd alles mõistan, kui ohtlik see tegelikult oli, arvstades asjaolu, et see oli ülimalt varisemisohtlik. Loodan, et minu lapsed sellistesse kohtadesse ei roni ja kui ronivad, siis pääsevad sealt vigastusteta.Õnneks lammutai see u. 5 aastat tagasi maha, toona olin kurb aga praegu tänan õnne, et seda tehti.
-Kõhe-