Postitas tribulant 19:32 11. Aug 2005
Kuigi aruka (resp. enesealalhoidliku) käitumise praktika eeldab, et inimesed peaksid pidama kogu spetsiaalse loata kraami keelatuks, ei saa seda juriidiliselt nõuda (syytuse presumptsioon). Siit ka osa erinevusi kohtuliku ja praktilise elu vahel.
Mis keegi isiklikult kopiraidiseadustest arvab, on tema enda mure. Mul on selle asja kohta ka suhteliselt radikaalne arvamus ja need isiklikud arvamused võivad minna yle igasuguste vahestaadiumite, aga nende yle arutlemiseks on muud kohad. (Nt võiks arvata, et praktikas ei koti mitte kedagi, kui ma paljundan endale kopeermassinal või pdf-istan 1930. aastal trykitud sumeri sõnaraamatu, kuna ostmiseks pole mul veel kymme aastat raha, poest seda osta ei saa ning Euroopa uusaegse teaduse yheks põhialuseks on teadusinfo vaba liikumine, aga teoreetiliselt on see siiski paha ja seepärast on siinkohal jutul lõpp.)
Omaette probleem on see, et eri maade kopiraidiseadused on radikaalselt erinevad. See sikutamise-ylespaneku kriminaalsus on yks näide sellest, kuidas mingi USA kohtulahend synnitab netilegendi, mida kõik poisiklutid yle maailma yksteisele õhinaga patravad, sest et seda on meeldiv kuulda. See on nagu kärakapudeli paberkotti peitmine - mingites USA piirkondades on avaliku joomise keeld põhjendatud sellega, et see avaldab halba mõju, järelikult kui näha ei ole, siis võib. Meie seadusandluses on keelatud tegelikult joomine, mitte sildi näitamine, aga kuna inimesed kogu aeg telekast nähtud filmide mõjul kaagutavad, et niimoodi tohib, on ka poolitsad seda aeg-ajalt uskuma hakanud.
Kaasaegne folkloor ja selle mõju yhiskonnale, jajah.
Siin ähkimise asemel võivad noored robinhuudid tõmmata jalga rohelised sukkpyksid ja lugeda läbi nt i raamatu . Saadaval täiesti seaduslikult ja ilma rahata ().
Vähem möla, pikem samm.