Postitas Bernard 4:57 3. Mär 2006
Kui pole kindlaks tehtud radioaktiivse saastumise astet (r/h) siis tuleks igaühel käituda nii nagu ta viibiks ohtliku saastumisega piirkonnas.
Silmas peab pidama, et organism omastab 30% piirkonnas saadavast kiirgustoosist esimese 6 tunni jooksul pärast plahvatust. Kiirguse omistamise kogused on kiiritatud alal viibimise ajaga seotud vastavalt:
esimesed 6 tundi - 30%
esimesed 24 tundi - 47%
esimesed 3 päeva - 58%
esimene kuu - 73%.
Kõige suurem oht kiiritada saada on mõõduka saastumisega piirkonnas esimestel tundidel ja ööpäevadel pärast radioaktiivse pilve moodustumist. Tugev saastatus pikendab seda ohtu kuni kolme ööpäevani ja ohtlik saastatus isegi nelja ja enamagi ööpäevani.
Sellest lähtuvalt tuleks mõõduka saastumisega piirkonnas varjuda varjendisse vaid mõneks tunniks - seejärel võib liikuda tavaruumidesse. Lahtisel maastikull võib esimeste ööpäevad jooksul viibida 3-4 tundi, kusjuures on vaja kasutada individuaalseid kaitsevahendeid. Järgnevatel päevadel tuleks liikuda kaitseülikonnas vaid nendes kohtades kus on tolmuga tegemist, samuti tolmusel maastikul ning kuiva ja tuulise ilma korral.
Tugeva saastumisega piirkonnas on vaja varjuda üheks kuni kolmeks ööpäevaks ja alles pärast seda võib väljuda 3-4 tunniks päevas. Esimese kahe ööpäeva jooksul peab tingimata kasutama individuaalseid kaitsevahendeid.
Ohtliku saastumisega piirkonnas peab vähemalt esimesed neli päeva olema varjendis, alles pärast seda võib väljuda 3-4 tunniks päevas, jällegi on vajalikud individuaalsed kaitsevahendid.
Enne varjendisse naasmist oleks kasulik läbi viia sanitaarkorrastus, et mitte viia varjendisse radioaktiivset tolmu. Saastatud territoorimul viibides ei tohiks iseseisvalt seljast võtta kaitsevahendeid, samuti ei tohiks süüa, juua või suitsetada. Ei tohi kasutada lahtiste veekogude ja vihmavett ning lahtiselt seisnud toiduaineid.
Samas on see "sanitaarkorrastus" (maakeeli lihtsalt riiete puhtaks kloppimine allatuult ning harjamine ja pesemine) üks suur mufloo, ja tegelikkuses võiks võimaluse korral esimesed paar nädalat pärast pauku oma varjendis istudagi.
Kergete kiirituskahjustuste korral (aga haigusnähtude puudumisel), esmaabi ei anta. Samas tuleb kannatanut hoida mõnda aega vaatluse all, et haigusnähtude tekkel kohe tegutseda.
Esimene probleem tekib kui radioaktiivsed toiduained või tolm on sattunud makku (väga tõenäoline juhtum kahjustuskoldes). Teha suurt midagi ei saa, võib üritada kannatanule mõnd või mitut absorbenti sööta, et kiirendada aktiivsete osakeste sidumist ning takistada nende verre imendumist.
Selleks võib sööta kannatanule 25-30 grammi aktiveeritud sütt või 50 grammi baariumsulfaati (kui on apteek käepärast). Kohati soovitatakse kasutada ka 25-30g savi koos 1-3g sajodiiniga (jälle võimaluse korral).
Igal juhul 15-20 minutit pärast absorbendi söötmist magu loputatakse, et seotud ained kätte saada. Pärast seda antakse kannatanule 2-3 liitrit vett ning kutsutakse esile oksendamine.
Seda protseduuri korratakse paar korda kui kannatanu on piisavalt tugev.
See on põhiline esmaabi kiirituse korral, sest ega suurt muud ei saagi teha. Pole vahendeid ja pole oskusi ning tihti ei saa ka varjendist kuhugi liikuda. Põetamisest pole siin mõtet rääkida, sest laiemale elanikkonnale on vajalikud ravimid niikuinii kättesaadamatud - seega keda esmaabi ei aita on tõenäoliselt mineja.
Siiski mõned ideed: Kiiritustõve ajal vajavad haiged kergesti omastatavat kõrge kalorlusega, valgu ja vitaminiinirikast toitu. Soovitavad on vedelad toidud ja mahalad - üldse palju juua. Parem on juua soolatud vett (liitri vee kohta pool teelusikat keedusoola). Toitu manustada väikeste hulkade kaupa ja võimalikult sagedasti. Parimaks temperatuuriks kiiritustõve põdejale loetakse 18-22 kraadi.
Loomulikult esimesel võimalusel toimetada kannatanu raviasutusse. Samas haige transportimine jalgsi ja/või külmetamine sellel ajal tähendab tõenäoliselt tema surma. Igasuguse abistamise muudab problemaatiliseks veel see, et abistaja peab ise kogu aeg kandma kaitsevahendeid.
Tuumapomm ja "kiirgus" pole midagi müstilist - suhteliselt aimatav värk ja täiesti võimalik meetmeid kasutusele võtta. Samuti ei pea mingites punkrites kükitama aastasadu ja tegu ei pea olema üüber-hitec vaultidega.
Piisab korralikust maa sees asuvast raudbetoonehitisest või kaevandusest. Ja kui seal juba kuu aega sees istuda siis on sellest enam kui küll, et esmane radiatsioonioht on möödas ning saab vaikselt liikuma ja tegutsema hakata. (tegelikkuses piisab isegi paarist nädalast).
Selles valguses on üsna suurel osal inimestest kes globaalse plahvatuse üle elavad, väga suur tõenäosus ka lähiaastateks ellu jääda. Samas need kes juba kannatada saavad peavad esmase arstiabi puudumisel vaid heale õnnele lootma - mingisugused anti-radiatsiooni ja muu jama kohvrid on suur idiootsus ja reklaamitrikk.
Mitte radiatsiooni ei ole vaja kehast kätte saada (see on oma töö juba teinud) vaid tuleb väga erinevate ja väga spetsiifiliste ravimitega, võidelda selle radiatsiooni tulemusel tekkinud vigastustega. Ning selleks on vaja väljaõpet ja vahendeid.
Kõige selle valguses ei loeks mina üldist tuumasõda ja kiirgustormi ning ülemaailmset kahjustuskollet päris "maailma lõpu" stsenaariumiks. Võimalused suure hulga rahvastiku ellu jäämiseks ja elus püsimiseks on täiesti olemas.
Iseette küsimus on tuumatalv ja toiduainete hankimine pikkas perspektiivis ning geneetilised mutatsioonid järgnevates põlvkondades - aga see oleks iseette grafomaania teema.
Austusega, Allan Bernard /55 632 698/