Postitas Võsaveli 15:47 19. Juun 2005
Lähen mina hommikul, kohvitass käes, aeda istuma, pahaaimamatult tatsan tuppa tagasi, kui järsku kuulen et koridorikapist tuleb mingit müra. Järgmisel hetkel astub kapist välja õnneliku ilmega asotsiaal ja teretab mind. Mina alguses olen jahmunud ja ei saa sõnagi suust. Asotsiaal on ise nii rahulik ja süüdimatu, nagu me oleks temaga juba vanad sõbrad ja see et ta minu koridorikapis ööbib, juba ammu kokkulepitud. Saanud esimesest ehmatusest üle, hakkan teda sõimama ja saadan ukseni. Minu rämeda sõimu ja ähvarduste peale ei oska ta muud öelda kui: "Kulla mees, ära pahanda!"
Lisainfoks, et maja välisuks jäi lahti minu toanaabri hooletusest, kes sai hiljem samasuure sõimu osaliseks, aga kes vaevus seda sõimu ka tõsiselt võtma.