Kõrtsiuksest astub sisse üks musta rõivastatud mees, ta lükkab kapuutsi tahapoole. Tema püksid, särk, rüüladne hõlst, saapad, kindad, kapuutsiga mantel, kõik on must. Ta juuksed, vuntsid ja kerge habe on tumepruunid. Mees läheb ühte lauda, võtab välja väikse kotikese ning võtab sealt mingi kitarri ja lauto vahepealse keelpilli, mida ta mängima hakkab. Ta mängib vaikset ja kurba lugu ning seejärel vaatab ta ühte kohta ning ütleb: Tule välja oma loorist.
Selle peale ilmub sinise leegiga, sünge kogu ning võlur vaatab talle otsa ja ütleb selle peale: Ehk võtaksid oma päris kuju. ma ei kannata, kui keegi mind imiteerib.. Kogu muutub sinakja leegiga väikseks draakonilaadeks olevuseks ja vaatab võlurile siira pilguga otsa. Järgmised hetked mööduvad nii, et mõlemad põrnitsevad teineteist, kuid tegelikult suhtlevad nad telepaatia teel. Lõpuks kaob draakonilaadne olevus ja võlur jätkab vaikset pillimängu.