Väga tore.
Lähme edasi ja vaatleme seda mõistet keskaja ja rüütlite kontekstis.
Igal ühel, kellel on seisus, on olemas au. See on järeldus definitsioonist. Seda au, mis kuulus seisuse juurde, peeti keskajal (ja ka pikka aega peale seda) väga oluliseks asjaks. Seda tuli kiivalt haavamise eest kaitsta ja haavamise korral nõuda rahuldust. See viimane on aga tihedalt seotud sellise mõistega nagu duellid. Duell oli vanade germaani hõimude komme, sellest kirjutavad Caesar ja Tacitus. Keskajal oli duell tavaline vaidlusküsimuste lahendamise meetod, sest seda peeti paremaks kui ordaali. Vaidlusküsimustega mindi kohtuniku juurde, anti vanne oma seisukoha õigsuse kohta, määrati aeg, koht ja relvad ning anti pant kohaleilmumise tagamiseks. Kaotaja üle mõisteti seaduste järgi kohut. Selline kohtumõistmise vorm oli avatud kõigile vabadele meestele. Ainult vaimulikud, naised, haiged, alla 20 aasta ja üle 60 aasta vanad mehed olid sellest vabastatud. Duellide väga suure populaarsuse tõttu hakati neid hiljem keelama. Näiteks Inglismaal 1819. Prantsusmaal toimus viimane legaalne duell 1547 (1566 muutus surmaga karistatavaks). Saksamaal peeti duelle kuni Esimese maailmasõjani ja taastati ajutiselt uuesti 1936.
Kirjutan selleks, et anda iseloomustust au mõistele keskaegse euroopa kontekstis. Et demonstreerida, et see oli olemas ja et seda peeti kole tähtsaks. Au ja selle kaitsmine kuulusid
vältimatult keskaegse (ja ka hilisema) rüütli juurde. Au kaitsmist eluga riskides peeti väärtuste (jõu ja julguse) demonstreerimiseks.