Kõige hirmsam koht kus olnud oled?

[Orz]

[algaja]

Kui keegi tahab teada kus mõni hirmus koht on siis on tartus suht hirmus see punane maja tegelt roosa see on yks mahajäetud ja veidi varemetes maja. kassiorust viiese ristmiku poole minnes jääb ta sust paremale maja ise polegi nii hirmus kuid seal on mõned pimedad kohad kelder, mille ees on mille ees oli viimasel kylaskäigul surnud kass (kolp liha alt näha...) ja keldris on mingi boiler millest tuleb veidraid hääli (justkui hiired ja justkui ei ole kah..) ning mida kaugemale lähed, seda rohkem need hääled moonduvad ja ymber sinu kajavad niiet sa ei suuda nende täpsat allikat arvutada (tuleb meelde see gräffity emajõe jalakäijate silla otsas - inimesesuurune rott sööb inimese kontidelt liha ja juures on kiri: kas sina oled mind talvel toitnud?
teine pime koht seal majas on yks tuba (otsige ise yles)
adrenaliini lisab veel asjaolu et seal juures on elumaja millest käib aeg-ajalt inimesi sisse -välja
Sissepääs asub toomemäe pool olev lagunend ja roostetand sild (enne sillale minemist kontrollige kas see on stabiilne ja et ega järgmises ruumis joodikuid pole teine sissepääs tänavalt väravast sisse ja jooksuga majja (või keldrisse)
PS: yksi on hirmuäratavam kui koos teistega ja iga tihe mets on öösel yksi olles hirmuäratav (linnlastele)

[Die]

Olen käinud. Korduvalt. Orienteerun täitsa hästi. Aeg-ajalt võib säält leida liimi nuusutavaid poisikesi või magavaid prükkareid.

Olen ise kohta kasutanud paariks fotosessiooniks ja ka 2 filmi tarbeks. Mõnus koht. Muuseas täiesti ohutu. Kui hais välja arvata, aga selle võib panna prügi arvele.

Aga tegelikult on kindlasti keldris mõni laip.... 8)

[riion1]

Õudusunenäod on võrreldes ühe asjaga seebiooprid.

Need on hambarstid ja nende toolid. On vist palju vaeva nähtud, et sul oleks eluebamugav olla seal ja vastik olemine. Õudusunenägudes on hirm valu eest, aga hambaarsti juures saab valu tunda.

Mul on hullud kogemused hambaarstidega, kõige hullem on olnud närvi suretamine ilma tuimestamisega. Alumine hambarida oli nädal aega hell peale seda veel.

[raTsu]

Koht: M/S Regina Baltika, teel (veel) Stockholmist Tallinnasse
Aeg: 2002 september, varane hommikutund 03:00-04:00
Situatsioon aga minu jaoks veidi täbaram kui laevahukk.

Eellugu: Paar päeva varem olin koos sõpradega Rootsi pinnalt leidnud paar maagilist seent (amanita) ja need parajaks kuivatand ning loomulikult ära söönud. Päeva menüüsse kuulus aga ka kontstantselt viina. Stokis enne laevale minemist sai külastatud "mindbender" COSMONOVAt, filmiks oli "Australia" (põhiliselt sisaldab linnulennult-kaadreid ja uimas peaga tekkib seal mitmesuguseid tõsiselt antigraviteerivaid situatsioone ja võiks toolilt ka päriselt maha kukkuda). Kinos hakkas paha. Pärast sai aga nagu kiuste külastatud veel seenenäitust. Aroomid ajasid südame roheliseks.

Lugu: Laevale minnes olin toorevine all. Magama ei saanud minna, üleväsinud, kaaskondlased mürgeldasid ümberringi ja nõudsid kõikide meelelahutusvormide, mida RB programm pakkuda suutis, põhjalikku läbikogemist. Seega veel umbes poolteist tundi tuulise teki ja mingi neetud diskoteegi vahel. Siis hakkas organism automaatseid väljalülitusi tegema, keeldudes koomiliste žestidega igasugu pakkumistest (tants, jook, suits, vestlus jne). Läksin kajutisse ära. Sisekajut asus kuskil laeva kõige vaiksemas servas. Nii. Purjus ja väsinud ühtaegu. Käin dušši all ära ja keeran magama (neljases kajutis see laealune voodi!!! ). Keha on nii väsinud, et millelegi enam reageerida tähendaks viimne hingetõmme ära teha. Säästan seda. Jään nagu süstlast magama. Ja kõik tundub olevat nagu mingi maailma-lõpu-järel saavutet vaikus ja rahu. Puhas uni, nägudeta, must. Tühi aku. Nii-nii! Head eeldused järgnevale energiaseisundile, eks ole!
Ärgates olen täielikult kainenenud. Teen silmad lahti - kottpime! Tunne on selline, nagu polekski silmi, sest silmalaugusid ei tunne! Liigutan kätt, mingi sein on. Vasaku käe juures sama asi. Tõstan vaevaliselt käe - sein! Esimene mõte, et olen mingis kastis (tegu ongi suht kõrgeservalise voodikastiga - teate ju küll: et kõva lainega voodist välja ei kukuks). Vaikselt, aga väga kiiresti tuleb paanika: "Millal nad mu maha matta jõudsid?! Raisk, raisk, raisk...!! Mitte vähimatki impulssi keha poolt, mis "laeks" sulle mingigi identiteedijupi. "Mis mu nimi on?" --- "OOPS?" Paanikahoos kumuleeruvad AINULT küsimused! Mitte ühtki vastust! Rahunen - mida muud? - ja püüan mõelda, sest see tundub ainus asi olevat, mida ma teha (kuidagiviisi) suudan, sest näha ei ole midagi, kuulda ammugi mitte (täielik heliisolatsioon) ja liigutada korralikult ei saa ja tegelikult ei jõuagi, häälikutki ei jõua kuuldavale tuua... Ma pole isegi kindel, kas ma üldse hingan, sest ma olen niisuguses staasis. Võibolla nende eelloos mainitud mõjude tõttu, mine sa tea???
Ja kui siis pikalt kuulatasin, hakkasin tasapisi mosaiiki jälle kokku saama. Õigupoolest see läks ise kokku. Laeva mootor surises küll nii madalatel hertsidel, et meenutas (miskipärast) mingit seismilist müdinat - Titaanid? Maavaimud? Veokid Pärnamäe surnuajateel? Kui ma aga olin tuvastanud "laeva"...

Arvake ära, millise äärmise joovastuse osaliseks sain puhtalt tuletades, et "ma ei olnud kastis"? hehe... Deconstructing Harry
Muidugi, koht ise ei loe (natukene loeb). Oleneb, kuidas sa "selle" koha leiad ja kes sa sealjuures ise parajasti oled (mingi füüsis võiks muidugi olla, natuke automaatmälu, võibolla mõni arm su oma kehal ... et seda maha ei maga )

PS! See polnud kõige hirmsam koht, kus olen olnud. See on lugu, mis kubiseb, mida jutustada.

[algaja]

ja tuleb veel meelde et yks joodik on revolvri minu poole suunanud-ma olin justkui kinni naelutatud ja valmistusin surema (ei sattunud paanikasse.... (mingi keha automaatne asi et ene surma sa lepid sellega või midagi nihukest..) pärast poolt minutit mind sihtimist viskas ta sele minu ette maha ja jätkas oma teed trepikotta..
lõpuks ma ei taibandki kas relv oli päris.. (relv oli metallist mitte plastikust see on kindel-raskus oli käes tunda..) lõpuks kadus see kudagi ära ja päästikule ma vajutada ei jaksand

[raigeki]

[juss]

Üks jubedamaid kohti kus viibinud olen on Tallinnas täpsemalt Koplis. Kui teises klasssis tulin endise klassivenna sünnipäevalt ja lootsin jõuda viimasele bussile, teepeal tuli vastu mingi kamp ja hakkas mult vägagi vigases eesti keeles raha nõudma, kuna mul seda polnud küsisid nad mult kella ja kuna mul ka seda polnud sain neilt lihtslt peksa ja praegu mõtlen, hea et hullemini ei läinud.

P.S. Mida on Jubedat koolis? Tegelkult on mõni aineõpetaja pisut karm, aga mu meelest ei ole see ju jube? Jube on seal enamasti hais (meeste) tualetis.

[tribulant]

Huvitav, kes need sinna tualetinurka lasevad? Ega ometi pahad päkapikud?

[Dwar]

Kõige rõvedam (vastumeelsem) on minu jaoks kahtlemata naabrite aia lähedus. Seda ühel kindlal põhjusel, kuigi aed osutus elupäästjaks. Nimelt oli mõne aasta eest "väike" vahejuhtum koertega. Kaks suurt koera tulid kallale ning mina taganesin vastu aeda. Poleks aeda olnud oleksid penid mind ilmselt maha tõuganud ja poleks ma ilmselt enam ka elavate kirjas. Vahejuhtum lõppes umbes kahekümne õmblusega paremal käel.
Kõige jubedam on veel see, et need penid on veel elus ja alles paar päeva tagasi kooberdasid meie endi hoovis.

[Darius]

[The_Royal]

ma olin just haige nii 39 kraadi

Ja jäin magama.
Näen auku sellist suurt auku.
Komistan sisse. kukun pilve peale.
Ümber vaatan on mingi hunnik vihmausse.
Need räägivad, et ma olen "augus"
ja siis kukun läbi pilve ja maandun pläsku (hoone tartus) peale ja enne maandumist ärkan ylesse. Ema kummardab minu kohal ja kysib kas muga kõik korras ma sonisin koguaeg.
Turm,Surm,Turm,Surm,Turm

[Sharpshooter]

[Darius]

[paadikapten]