Postitas necromancer 2:18 11. Apr 2007
Selles mõttes, et palju lihtsam on teha filmi koomiksi, kui reaalsuse baasil. Kui keegi teeks valmis samal teemal filmi, mis oleks võimalikult tõetruu, siis kriitika oleks üüratu... Ma arvan, et isegi kõige paremini kursis olevad ajaloolased ei tea pooltki, kuidas asi juhtus ja polegi vahet, sest oluline on MIS juhtus.
Kui just mingid suured paugud käima ei hakka, siis kindlasti järgmised sõjad jäädvustatakse kõrgkvaliteediliselt, pole tarvis enam sõda näitlema hakata, kõik "reality" poole... Ehk jäävad ära sellised mõttetud vaidlused teemal: "Mis ja kuidas tegelikult juhtus?"
Minu arvates, kui kinosaali astuda, kui ajalootundi, siis on selge, et välja saab astuda pettununa või petetuna...
Kunstile ja ka filmikunstile ei saa läheneda otse ja pealiskaudselt. Lihtne reaalsuse matkimine ei ole kunst, see on toodang.
Minu meelest andis see film väga palju tõde edasi, tõde, mida on tavaliselt kodus diivani peal istuvatel inimestel raske mõista.
Inimtsivilisatsioon on analoogne organismiga.
Üks koosneb inimestest, teine rakkudest.
Kõrgelt arenenud organismides on rakud spetsialiseerunud täitma kindlat spetsiifilist funktsiooni, nõnda on ka inimtsivilisatsioonis (kõigil on ametid).
Nüüd need rakud, kes ei tegele oma ülesannetega (ntx kasvaja rakud) või on teevad seda kehvasti (vanad, vigased rakud), tuleb hävitada, muidu nad võivad saada organismile saatuslikuks. Mida tugevam kontrollmehhanism, seda elujõulisem on organism.
Sellise analoogia järgi oli Sparta väga tugev organism, sest selektiivne mehanism jättis alles vaid tugevad.
Pärsia väga suur organism, aga väga kohmakas ja ressurssi nõudev...
Väike, kuid tugev, hästi spetsialiseerunud kaitsega ja nutikam organism sai jagu suurest ja ahnest.
Sõjad on oluline loodusliku valiku faktor inimkonnal. Need tagavad arengu. Lisaks hea vere segamise meetod.
Indiviidi isiklik õnn on ei ole oluline, sest kui tihti teie mõtlete mõne oma spetsiifilise raku õnne peale?
Seega film oli ka õpetlik.
Keegi teine...