Pean kurbusega tunnistama, et ühtegi pädevat uusaegset filmipaha ei tule ette. Ilmselt seetõttu, et kõik nad kipuvad kuidagi haleda mulje jätma. Godzilla näiteks jättis sellise valesti mõistetud armsa loomakese mulje. Siiralt, muide.
Oi, praegu tuli meelde. On üks, kes jättis tõesti Koleda ja Kõva Filmipaha mulje - Müller venelaste seriaalist "Seitseteist kevadist hetke". Vat see oli Tõesti Halb Mees.
Ja üldse, kui te tahate näha veenvaid pahasid siis vaadake venelaste poolt tehtud filme. Meenuvad hoobilt mitmed tõeliselt õõvastavad tegelased - Baskervillide Koer ja tema Peremees, retsid filmist "Kohtumispaika ei tohi muuta" ning muidugi Valged ja Kontrad revolutsiooni ja kodusõja aegasid käsitlevatest filmidest (kas te mäletate seda vana naist filmis "Kortik" !?)