Postitas arlis 8:01 22. Aug 2005
Järgnevad lõigud on pärit ajakirja "Ehitaja" selle aasta juuli-augusti numbrist. Kahjuks pole see veel netis (
http://www.ehitaja.ee) üleval, seega vaid valituid lõike artiklist "Grafitivandalism, avaliku ruumi murelaps". Autoriks Tõnu Tuppits, Tallinna Linnavalitsuse keskkonnaameti juhataja.
Tavadeadvuses on levinud seisukoht, et grafiti on omalaadne kustivorm ja selle vastu võideldes piiratakse inimeste eneseväljendusvabadust.
Kunsti iseloomustavad professionaalsus, kooskõlastatus, sobivus keskkonda, kunstniku identifitseeritus ja taiese müüdavus. Ka grafitit on võimalik vaadelda kunstina: kui tulemuseks on hästiplaneeritud ja viimistletud, kompositsiooniliselt keskkonda sobiv nauditav teos, mille kunstnik on teinud tellimuse alusel (pinna omanik on sellest teadlik) ja signeerinud üldsusele arusaadavalt. /.../
Paraku on linnaruumis nähtaval grafitil enamasti hoopis huligaansuse tunnused: omaalgatuslikkus , avalike või eraomandis olevate võõraste pindade ebaseaduslik rikkumine, millega tekitatakse omanikule kahju, ning anonüümsus. /.../
Enamjaolt on sellise grafiti puhul tegu oma nn kunstnikunime jäädvustamisega, millega ei anta edasi sõnumit ega tekitata kaaskodanike jaoks vaadeldavat ega nauditavat kompositsiooni. Teose kunstiväärtus on kaheldav või olematu. Allakirjutatu kogemuste kohaselt kujutab 99% Eestis tehtud grafitist erinevaid suur ja väiketähtede kombinatsioone ehk kirjaoskuse harjutusi
Mina olen kunstiharidusega inimene, mulle meeldivad ilusad inimesed ja noor inimene on ju ilus — loodus ongi loonud noored seepärast kauniks, et neid hoitaks, armastataks ja aidataks suureks kasvada!