Postitas necromancer 19:51 15. Jaan 2004
Jack istub ja justkui ei reageeri pöördumistele, teda justkui huvitaks rohkem üks pisike liivatera põrandal. Ühel hetkel ta justkui ärkab unest.
Tõepoolest olen näinud surma. Olen näinud ka suremist. Te arvate, et ma olen sellesse kuidagi kiindunud... eksite! Natuke. Surm on elu üks põhitunnustest. Surm on see, mis annab elu. Vanasti ma ei osanudki leida elu. Inimene sünnib ja hakkab surema ning vaikselt vaibub... kuni sureb ära. Kuni taipasin hakata vaatlema energiaid. Nimelt meie maailm on täidetud negatiivse ja positiivse energiaga. Elavad oganimid kannavad endas, igas oma koes suurt positiivse energia laadungit. Keskond meie ümber on täidetud negatiivsega... see pidevalt kulutab meie energiat... meie hinge. Kuni kulub side keha ja hinge vahel. Sama saab teha ka mõõgaga, lüüa hing "katki"... Ebasurnud teisest küljest on suurema koguse negatiivse energia kandjad, sellepärast keskkond neile halvasti ei mõju... nad liiguvad edasi ka kui nad koosnevad vaid kontidest. Meist järgi jäänud positiivse energia kogum liitub teatud keraga... taevas... see on midagi suure positiivse energia palli moodi... või osad hinged ka hajuvad maailma peale laiali... uueks eluks.
Niisiis me tegelikult kogu aeg sureme, kuni sureme ära... oleme tükk liha, mis ei sisalda suuremas koguses kumbagi energiat.
Hing ja keha on seotud... juues võlujooke, mis talletavad positiivset energiat, paraneb ka keha.
Teie haldjad ilmselt omate teatud negatiivse energia kilpi... või on teie hing nii tugev... igastahes te suudate kauem vastu pidada. Mina... paljud siin... seisavad selles negatiivse aja vooluses, mida teisiti võib ka ajaks kutsuda... ja näeme surma tihti... ära suremine... see on vabanemine...
Jack kratsib kukalt. Vaatab lakke ja uuesti liivatera.
Mu uuringud on veel poolikud. See, mis ma rääkisin on väike osa sellest, kuhu ma olen oma uuringutega jõudnud. Laipade lahkamine? See on mu hobi.
Keegi teine...