Kõrvalepõige keskaja sõjakunsti taktikasse

[Karmus]

[juks]

[Tamerlan]

[Rainald]

[tribulant]

Suurim lahingutaktikaline (vastandina otsesele konfrontatsioonile eelnevale ja järgnevale taktikale) probleem on alati olnud lahingu juhtimine olukorras, kus muutunud tingimused teevad võimatuks/mõttetuks varem plaanitsetu teostamise ning tavapärased kommunikatsiooniliinid on yhel või teisel põhjusel katkenud või kasutuskõlbmatud. Selles suhtes pole keskaegsel taktikal praegusega võrreldes vahet. Teine puhtpraktiline asi, mis määrab yldises taktikalises kontseptsioonis väga palju, on ajastu yldine tehniline seis: eri yksuste suhtelised liikumiskiirused võrrelduna keskmise tulejõu ja -raadiusega, kaug- ja lähirelvade suhteline tähtsus jms. See määrab nt yldise mobiilsuse ehk kas rahvas istub põhiliselt kaevikutes/põõsastes ja pistab nina harva välja, kas massrynnakud yldse midagi annavad jne. Rääkimata muidugi erimeetoditest (diversioonid, keemia jms), mille puhul muutub oluliseks nii kättesaadavus kui kulukus. (Vastasele napalmi või kreeka tule pyksi valamine on alati efektiivne, aga kas sa seda valmistada oskad või jaksad?) Sõjapidamine on alati nii praktiline ala, et teooria kipub praktikast tihti mitu sammu maha jääma - ja samas pole suurimad praktikud alati head teoreetikud ning yhes olukorras edukad võtted ei ole tihti teise ylekantavad (vaadake Che Guevarat Aafrikas).

[Tamerlan]

Che Guevara Aafrikas? Kindel?

Igatahes on vanaaegse (ajastu) taktikas üks minu arusaamise kohaselt üks reegel-- kord kontakti astunud üksust sai juhtida hetkeni, mil see astus lahingusse. Ja see võitlus jätkus kuni üks pool oli hävitatud või pöördus põgenema, võitja oli aga tihti heitlusest nii kurnatud, et ei olnud võimeline uueks kokkupõrkeks. Seega oli varakeskaegses lahingus võitjaks tihti see pool, kes planeeris reservi ega paisanud kõiki vägesid korraga lahingusse, mis aga varakeskaegses sõjapidamises polnud sugugi enesestmõistetav asi.
Vanaaegne sõda oli väga füüsiline ja esitas sõduri kehalisele ettevalmistusele suuri nõudmisi. Olen ise täes varustuses (rõngassärk, kilp, kiiver) heidelnud ja uskuge, ka paar minutit on kurnav, rääkimata pikast lahingust.
Seega on lahingu planeerimise juures äärmiselt oluline kontakt võimalikult kiiresti ära otsustada, ehk siis lõpetada.

Vabandused Juksile vihapurske pärast.

[juks]

vabandused vastu võetud(eks ise lahmisin ka eelarvamustega)

Samas pean ikka neid vibusid üleloomulikeks tolle aja kohta. Liialduste kohta oskan öelda vaid seda, et tegu võib olla sarnaste liialdustega nagu ka piibli tekkelooga.

Tagasi taktika juurde tulles tahaks teada kas ja kuidas keskajal olid lood metsavendlusega?? Pole nigu eriti kuulnud(jätaks Robin hoodi rahule). Või sellised suitsiidirünnakud mida tänapäeval toimub??

[higgins]

[Tamerlan]

Akadeemilisest küljest on see töö küll üsna seesama, mis sa ütlesid, sest kogu selle mongoli vibu värgi kohta oli vaid üksainus viide (või kaks?) mis on ühe tõsiseltvõetava töö kohta ilmselgelt kidur. Vaatasin ka seda lehekülge, millele autor viitas-- keegi Oestmoen või mis iganes oli kirjutanud selle teksti kokku, kuid kust ta selle ise võtnud oli? Imes emarinnast? Selliselt netilehekülgedelt infi kogudes ei kirjuta küll teadustöid, mehed, liiga prügikasti moodi on see asi, lõhnab pigem copy-paste-süsteemi järele.
See lehekülg on tüüpiline ilma kriitikameeleta, vaimustunud fännide tekst, milles kumab läbi paar tõenäolist punkti, kuid see pole materjal, millest võiks otsida kinnitust oma arvamustele-- vähemalt rohkem kui paar peaks olema sarnaseid sõltumatuid lehekülgi.
Selline on asja akadeemiline hinnang minu poolt.

[Tamerlan]

Süvenesin pisut detailidesse-- asi läheb aina hullemaks, mehed olla valdavalt lasknud üle 500 m pihta, sõnagi pole sihtmärkide suurusest ega muust sarnasest, mis laskmist mõjutab (tuul, kõrguste vahe). Kui relvaga saab efektiivselt tabada 500 m kauguselt, kaotab tulirelv oma tähtsuse. Automaadiga 500 m pealt tabamine on juba väiksema kaliibriga vägitegu (teisel pool lauda istub hetkel laskeväljaõppe ekspert, autasusid hulganisti võitnud) ja langeks ära meeletu logistiline koormus relvatehaste näol, eelkõige aga laskemoonatööstuse näol, sest sellisel juhul läheks laskemoona tootmiseks vaja vaid treipinke (puit, metall) ja kanalat, et sulgi saada. Ma ei usu, et vibu laseb kaugemale kui suurekaliibrine (7,62x51 mm) automaat, mille maksimumkauguseks sihikul ongi 500 m ja millega alates 400 m antakse valdavalt mahasuruvat tuld allüksuste kaupa, ehk siis kaotab üksiku laskuri tuli juba oma tähtsuse.

Tuleb natuke võrrelda neid andmeid tänapäevaste relvade taktikalis-tehniliste andmetega ja saab selgeks, kas tegemist on sodi või asjaliku tekstiga. Võib olla üksikuid bahature, kes lasevad nooli üle Onani või Selenge jõe, kuid neid pole massiliselt ja nad on legendaarsed oma rahva seas, muidu neid kaljumaalingutele ei pandakski.

[turmakoll]

[tribulant]

[Tamerlan]

[juks]

[ohpuu]