Postitas uuk 0:01 27. Juul 2005
Vanadusest kägisevas ja maitsekalt roostega kaunistatud ratastoolis veereb kohale Tema Pühadus Sõjatihane Isiklikult.
Lukku ja lukku... just nagu see aitaks midagi. Kuulge, Vanad Peerud, ega siin ei ole midagi teha, noorus on juba kord selline äärmuslik - kas oled vaimustusest kange või vihaselt vastu. Mingit vahepealset võimalust ei ole. Mõistmine. Las laksivad. Ega nad teema lukustamisel seda tegemata jäta kui ikka ilgelt vaja on. Ja näib, et on.
Kallid fossiilid, ajad on muutunud. Vaat vanasti võis juhtuda, et satud Artekki või issandjumalhalastajahoiasedaõnne äkki isegi tuusikuga Bulgaariasse Kuldsetele Liivadele, siis praegu asendab seda kõike tõsieluseriaal. Peagi, ütlen ma teile, näeme me esimesi drägonistlikke noori teleekraanil oma kirglist elu elamas. Küll te veel näete. (Vabal ajal olen ma väikestviisi prohvet ka)
Pucca ja Garu on absoluutsed lemmikud.