Tervitused külastajatele!

[Posija]

Jah, kõik on Muusika - isegi tühjad sõnad. Ka ropp röökimine. Ja vaikimine. Muusika võib liigutada või paigale naelutada. Tõsta pilvedeni või matta igaveseks. Aga kuula hoolega, ja sa taipad, et need, kes räägivad meelsasti enesest, mängivad sageli enese teadmata hoopis kellegi teise muusikat... Seepärast, kui puudutad kitarrikeeli, ära tee seda sõrmedega vaid südamega! Aga seda tead Sa ju isegi...

[Darka]

[Ghostwizard]

Ootamatult ilmub üks vanem võlur ja vaatab nooremale otsa. No kuule õpetaja, ma olen hästi õppinud, ma võin natuke rahva seas ringi jõlkuda. ma olen paaris koolkonnas päris hea ju.
vanem võlur vaatab talle rahuliklult otsa ja ütleb: oled neli aastat mu õpilane olnud, kuid etiketist ja ordu seadustest ei taipa sa midagi. Tule nüüd kaasa, sul on veel mida õppida ja ära tüüta teisi.
Võluriõpilane on nördinud ja vaatab, kuidas vanem võlur portaali avab ning selle kaudu lahkub. Võluriõpilane longib ka portaali ning kaob. portaal sulgub.

[Shadow]

Mnjah, elu on karm ja teekonna algus tihti kivine, mõtleb Thekla ning lükkab punakad juuksesalgud silmilt. Aga kes varakult haavata saanud, oskab edaspidi omaenese mõõga otsa mitte komistada. Mine tea, ehk istub siin kõrtsis kunagi võimas võlur, meenutab oma õpipoisiaegseid seiklusi ja muigab ka ise nende peale tagantjärele. Igatahes - mingu tal hästi, sest ta suutis oma vigadest õppida. Ta silmitseb mõtlikult kohta, kus portaal sulgus, ning pisut aega pole ta pilgus ennastkaitsva ülbuse soomust, ainult paljukogenud inimese nukravõitu rahu. Siis avastab ta, et on ennast unustanud, vaatab kiiresti ringi, et näha, kas keegi seda märkas - ning hetk hiljem on ta jälle selline, nagu võõrad teda nägema harjunud: ülbevõitu ja enesekindel. Kuulge, istuks nüüd kuhugi ja kuulaks muusikat ja räägiks niisama juttu... Või mis?

[Thoren]

"Jah, muusikat, miks mitte...alati on kena näha, kui keegi suudab oma vigadest õppida, sest selleks kõik siin ilmas ongi, et õppida."

Ütleb rõõmsameelselt tumedasse riietatud kuju, kellel on nahk valge, huuled mustad , valged siidised kräsus juuksed ning muidu suht meenutab surma.

[necromancer]

Jack vaatab, et lahkumisest ei tulnudki lõpuks midagi välja ja potsatab taas istuma. Ilu... jõlgub ja luurab kõikjal me ümber. Kunagi kui ma veel noor ja naiivne olin, tihtivaasin oma hinge luulepeeglist... mis oleks parem pilt hinges möllavatest tunnetust, kui üks otse südamest verega paberile voolanud luuletus... muusika... pean nentima, et mina kõrvus pole ükski mõistusega olend suutnud küündida tasemini... mille on saavutanud loodus... kassisoolikatest keeletel lugusid tinistada ja laulda... algajate... inimkonna... kohta: hea...
kuhu nüüd jõuda tahtsingi...ahjaa luule... et siis ennemuist noorena sai ka unetuid öid maha magatud...kuid mitte kõiki:

Lõpuks olen olnud
ja minna saan ära,
sest mõttet ju polnud,
vaid hetkede kära.

Kuid sina veel jääd,
nagu polekski muutund.
Miks sulatada jääd
su silmist ei suutnud?

Aga mind enam ei ole-
olid nii ilus, kuid kõrk.
Surin, sest olin kole-
armastus mu surmavõrk.


Jack punastab. Ohkab ja hakkab kotist midagi otsima. Tõmbab sealt välja surnud roti. Vaatab sellele imelikult otsa. Hakkab seda minema viskama, kui muudab meelt ja asetab selle ettevaatlikult lauale. Pomiseb omaette:
Kurat... sitt suvi jälle!

[manic]

M. ei pea vastu.. vaikselt sahistab ta välja kusagilt kitarri.. kuid tõmbub pimedamasse ja kaugemasse nurka.. ei oska olla kohe kõikide pilkude all.. kuigi miskipärast tihti just nii juhtub.. kuid siiski.. kogu see muusika ja meeldiv hõng, mis kõrtsituba järsult hõlmas.. mõjutas.. mõjutas väga..
Vaikselt eemal suurest laulvast massist tinistab M. kitarri.. mängib pehmeid viise.. ja ümiseb idapoolses keeles, mis paljudele kindlasti tuttav.. laulab Jumalast, kes väsis meid armastamast.. laulab Jõest, mis viib oma kallima juurde.. laulab vaikselt ja pehmelt.. ja laulab veel..

Hämaras valguses heliseb keel..
viis venda temaga liituvad veel..
Kõlab vaikselt meeldivalt helisev hääl..
viisijupp, mis kergelt meelde jääb..

Eemalt jälgides tõsiselt kaunis näib see..
kuis kena seltskond elava tule ees
loob rõõmu, mis pärit hingest - sügavalt seest..
ma eemal vargsi kummardan teie ees..

.. ümiseb vaikselt M. saates oma tasat häält õrnade sõrmetõmmetega.. Rahulik ja tühi pilk jälgimas kõrtsitoa sagimist.. M. ei näe muud kui ühe meeldiva öö algust..

[Posija]

[argkunn]

[Shadow]

Thekla on mõnda aega mõtlikult lauaplaati silmitsenud. Siis tõstab silmad Jacki poole:
Oleksin ennist tahtnud teie vestlusele haldjaga sõna sekka öelda, kuid ei pidanud viisakaks. Sel naissõdalaste teemal...
Vaadake, mina olen tulnud maalt, kus käib sõda. Olen näinud surma rohkem, kui see ühele naisele hea on. Olen ise tapnud. Olen kogenud reetmist. Kuidas peaksin ma teie arvates relvata toime tulema? Ma ei taha praegu tüli norida, lihtsalt...

[Darka]

[higgins]

Linda saadab rotiga liikuvat Jack kätt vääga pika pilguga. Seejärel kergitab korraks kulmu. Vaatab kõrtsitoas ringi, ning avastab oma üllatuseks, et tõepoolest mõlemad kõrtsis olevad päkaikapikud on temast märkimisväärselt lühemad. Ta vaatab korraks veel seda rotti, ning seejärel Jackile otsa ning küsib: Mis selles imelikku on, et üks päkpikk põldu peab?

[Miriel]

Mirieli silmad muutuvad lõbusaks ja ta itsitab natuke omaette... Plaane... heh, parim plaan on rünnak... mina muud ei vaja kui julget pealehakkamist ja kuna sina seda täis oled, siis mida me veel ootame...

[Ithilien]

Ka Nurneni uule tekib lõbus naeratus ja ta ütleb Mirielile Ratsutame välja pimeduse langedes, kuim sa arvad, et meil mingit plaani vaja pole. Mida rutem me Guilini vangist kätte saame seda parem..

[necromancer]

Jack kortsutab kulmu. Ohkab.
Muidugi on tarvis ennast kaitsta ja vastase tapmine on suurepärane variant. Kõrvaldab ohu igaveseks. Muidugi tulevad peagi tapetu sugulased ja nõuavad veretasu... ja kui nemad sinu tapavad... läheb keegi seda sinu eest nõudma. Tapmine on inimloomuses... mõrv... vägagi inimlik. Iseenesest on tapmine loomulik, aga sõdade pidamine täiesti tobe. Kui naised sõtta lähevad, siis sellepärast... saan ehk aru... et nad kas võitlevad... või nad surevad... aga... hmmm... aga rahuajal mõõga ja kilbiga naine. Väga tobe. Loeksin isegi välja teatud verejanu.
Päkapikust talumees... mida ta siis kasvatas? Ainus mis päkapikkude seas kasvab on ahnus kulla ja kalliskivide järele... hahha... võibolla ma olen maailma natuke ekslikult jälginud? See oli retooriline küsimus. Selle mõttetu maailma mõtestamisega me peame tegelema, et ellu jääda... õigemini... tuleks seda kaartistada... sest ...
Jack vaatab uurivalt ringi.
Kas kellegil üleliigset tubakat on... mul endal sai otsa...