Postitas necromancer 16:28 31. Jaan 2004
Jack ohkab.
Olete kunagi näinud, kuidas kass mängib püütud hiirega. Ta ilmselt luges mu mõtetest ... ta leidis sealt minu naise... ehk pildi temast. Ma ei tea miks, aga ta saatis mind koju, et võtaksin oma naise kaasa ja külastaksime teda... ma olin nõiutud... tahtmatult läksin koju... kuid teel... Maagiaülikoolist oli siiski kasu... ma suustin oma mõtteid väänata... ja teha, mida ta poleks lubanud... ma läksin ostsin talle kingituse... ühe loitsurulli ja ravimipoti.... loits oli ebasurnute hävitamiseks ja ravimipott...tegelikult ravimiseks, aga ma teatsin, et see ravim sisaldas piisavalt positiivset neregiat, et teda tappa... see teadmine oli peidetud mu teadvussoppidesse... igastahes läksin koju ja rääkisin naisele, et krahvrinna de Marzine on meud külla kutsunud... naine oli küll üllatunud... aga ta oli selle kutse peale pigem õnnelik kui kahtlustav... ütlesin, et krahvrinna on paranemas ja seltskond kulub talle ära... sest ainsaks seltskonnaks seal oli tal teener ja kolme jalaga kass... teener ütles, et kass oli vikati ette jäänud...
Nädala pärast saabusin oma naisega taas krahvrinna juurde... Oli õhtu... teener juhatas meid söögisaali... Krahvrinna istus seal küünlavalgel söögilaua juures... kaetud oli veel 2 kohta.... Krahvrinna kandis punast kleiti... ta oli... taas... see ilu... olin selle nimel valmis surema... alguses ma ei üritanudki nõidusele vastu seista... sest nii olid salajased mõtted paremini varjatud... Krahvrinna tuli meile vastu... ma kummardusin... neised noogutasid teineteisele peaga... siis võttis krahvrinna mu naise käest... võpatus... Istusime lauda... ma ei mäleta hästi... teener tõi liha... kolmejalgne kiisu liibus vastu mu jalga... serveeriti liha... krahvrinna oma oli ... väga toores... ma pakkusin talle kastet... ütlesin, et see on väga hea ja raviva toimega... peaks lihaga kokku sobima... ja valasin potsiku ravist tühjaks... ta naeratas... et ta midagi välja ei loeks keskendusin kohe oma söögile...asusin seda uurima... 5 min pärast, kui ma krahvrinna taldrikule vaatasin, oli see tühi... kuid krahvrinna naeratas endiselt... siis hüppas kass lauale... tal olid kõik 4 jalga... ta oli oma liha kassile söötnud... ma kaotsin konrorolli... ma paljastasin oma mõtted... ma sööstsin püsti... ja siis ...
ma seisin... ma ei suutnud liigutada... samal ajal... kui krahvrinna tungis kallale mu neisele ja torkas oma hambad ta valgesse kaela... nagu ma olin kartnud... vampiir... ma ei teagi kui kaua ma abitult seal seisin... mulle tundus see tunde... ta vaatas mulle otsa... naratas... nihkus aeglaselt mu poole... ma ei suutnud liigutada... ma tahtsin...et ta tuleks ja mu tapaks... ma ihakasin seda tol hetkel nõnda... ma oleks talle ise vastu tormanud, kui oleks suutnud... kuid siis tegi see vampiiriniru vea... ta otsustas minga enne söömist mängida.... kunagi ei tasu söögiga mängida... igastahes... paar hetke kui ta mulle hambad kõrri olaks tahtnud lüüa... vabastas ta mind nõidsest... kainusetuhandik... automaatselt laususin loitsu esimese poole, mille olin reisi ajal memori seerinud... esimese poole efekt seisnes selles, et ebasurnu ei saa loitsijale läheneda... sest mitte keegi ei suudaks lausuda seda loitsu lõpuni, kui ebasurnu saaks samal ajal rünnata... Niisiis... tuba helenes ja mulle tundus, et ma ise lõin särama... de Marzine tahanes ennast kätega varjates... võtsin taskust paberirulli ja hakkasin loitsu edasi lugema... samal ajal krahvrinnale kogu aeg järgnedes... ta üritas põgeneda, aga peagi jõudsin loitsu teise osa lõpuni, mille efekt seisneb selles, et ebasurnu ei saa liikuda... trumbid olid nüüd minu käes... Ta üritas mind taas kontrollida, kuid nüüd oli juba hilja... ta kukkuds tuhaks... kogu tuba täitus vastiku haisuga... Tormasin oma naise poole... teda polnud enam seal...
Jack keerab pilgu kuulajatelt maha.
Tollest päevast pole enam midagi endine... mu naise hing söödud... tema keha on mineviku vari... ma pean leidma efektiivse ja lollikindla mooduse, kuidas negatiivset enegiat... peegeldada positiivseks.... et tal oleks taas hing... ja sama hing...
Ma ju võiksin asja sinnapaiak jätta... aga ma ei suuda...
kuhu ka lähen seal vesi on ees
vesi ja kõledad kaljud
lahkunud viimne kui lootsikumees
lahkunud lauldes, vesi on ees
nii nagu laulnud on palju
Ma kardan, et mu endagi hing on nende pikkade aastate ja eksperimentide jooksul surnud.
Keegi teine...