Tervitused külastajatele!

[necromancer]

Jack ohkab taas ja siis naeratab väsinult.
Mulle tundub, et olen liialt tumedaks muutnud selle ruumi... oma jutuga. Ometi on mul ka õnnelikke päevi olnud. Nemad on minu elu vedajateks. Kui tohib, siis ma räägin loo kõige õnnelikumast päevast pärast mu naise surma...

Ma viibisin mere ääres. Õhk oli niiske, haises ja mõjus joovastavalt. Ma olin oma uuringutele väikese pausi teinud. Ühel päeval ma siiski ei suutnud vastu panna ja ostsin külast, kus ma viibisin ammu ja 10 noolt, 1 hõbedase, lihtsalt, et kohalikes kahtlust äratada. See oli omamoodi lõbu vaadata, kuidas need jutud transformeeruvad.
Igastahes läksin pangale kajaka jahile. Mul oli tarvis kajaka sisikondo üheks väikseks katseks. Niisiis oli juba pärastlõuna ja ma valisin endale õhust sobivat ohvrit. Kõik kajakad olid ühtäkki kuhulegi kadunud.
Kui märkasin meest, kes seisis päris panga serva lähedal. Ta oli nii ääre peal, et väiksem varing oleks ta alla viinud, ma olin talle just hõikamas, kui taipasin, et alla ta just tahtiski. Ta sirutas mõlemad käed külgedele, kui lind... ta kavatses lennata kui lind. Ilus mõtlesin. Ta taganes... tundus, et ta tahtis hoogu võtta. Mu pähe kargas mõte. Ma lähenesin kiiresti nii umbes 20 sammu peale ja hõikasin: "Hei sina!" - Ta pööras ringi, ta oli ehmunud, nägin kuidas ilus lind temast tõmbas tiivad kokku.
Mu pähe kargas kummaline mõte. Ma äkki sihtisin teda, ta ei liigutanud. Ma üritasin temast võimalikult lähedalt mööda lasta. Ning nool vallandus... pooljuhuslikult tegelikult, aga see lendas umbes 1,5 cm kaugusel tema peast mööda. See oli minu elu kõige parem lask. Langetasin ammu. Ta vaatas mind, nagu ootaks ta mult midagi, äkki lootis, et ma uuesti lasen. ta pidi pettuma. Me vaatasime tõtt umbes kümme minutit ja tuul tugevnes. Kuni viimaks ta sai huulilt: "Sa lasid mu pihta!?" - See oli natuke ootamatu, aga vastasin: "See oli hea nool." - Üritasin teda natuke süüdistavalt vaadata. Ta sai vist natuke vihaseks. Jätkasin: "Kas ma jätan nüüd teid üksi? Vabandan, et teid segasin" - Ta ohkas. Ja siis lausus väga raskelt: "Ei, ma lähen ise. Täna vist ikkagi pole see päev. Mida ma mõtlesin?" - Ta hakkas ära kõndima. Enne kui ta minust kaugele jõudis hõikasin: "Täna on kolmapäev!" - Ta ei vastanud ja eemaldus. Muigasin võidukalt. Ma olin täidetud laenguga. Ma tegin head, ma ehk päästsin kellegi surmast.

Ma kõndisin mööda panka edasi, juba unustanud kajakad. Pea täidetud mõtetega, kuidas mingid ehmatused võivad mõtteviisi muuta. Ma tundsin üle pika aja õnne. Kui taas märkasin kedagi pangal. Üks noor neiu istus kivil, mis päris serva peal. Kivi ise oli suur ja lähimalajal ei kukkunud see kuhulegi, aga sealt pealt on kerge libastuda. Ma tundisn endas teatud jõudu, isalikku instinkti. Ma lähenesin vargsi, sest mida lähemalt ma teda kõnetan, seda paremini see mõjub. Kuna tuul puhus mere poolt, siis suutsin jõuda päris lähedale ja alustasin: "Ettevaatust kiv..." - Tüdruk võpatas, kiljatas ja libastus. Ma pole järjekorras kindel. Igastahes. Ta kadus mu vaatevaljast. Ta kukkus pangalt alla. Lõpetasin viimaks: "... on libe" - Ma vajusin ise samale kivile istuma. Kas saatus narris mind? Päästnud vanamehe... saatsin surma... noore ... kellele ma valetan, puhta lapse. Istusin ja mu maailm oli jälle taas tühi. Õnn on illusioon ja mida vähem sellega kokku puutuda, seda kasulikum tervisele. Ma istusin seal võibolla tunni. Kätte hakkas jõudma õhtu. Kui nägin eemalt noormeest lähenemas.

See oli poiss möldri juurest, ma olin külas viibides temast juba koma-teist kuulnud. Külatüdrukute sihtobjekt number üks. Ma kohendasin kuube ja ootsin. Mida lähemale ta jõudis, seda aeglasemini ta liikus, tundus, et ta kaalus vahepeal üldse ümber pööramist. Kui lõpuks tuli üsna lähedale ja avas suu... enne kui tema midagi öelda jõudis: "Sa jäid hiljaks!" Ta võpatas. Kuid kogus end kiiresti: "Jah, veskis läks kauem, tööd oli palju, kas Liina juba lahkus? Kas ta läks koju?"
"Koju? Ei, ta otsustas igaveseks sinuga jääda. Valu, mille sa ta lle tekitasid köitis ta igaveseks sinu külge."
"Ma ei mõista, kas ta läks minu juurde. ta pidi mind ootama... Mul pole kedagi kodus. Nüüd..."
"Kas sa tõesti arvasid, et sellises väikses külas suudad mitut tüdrukut korraga omada... see oli vaid aja küsimus, ta rääkis tundes, kui neli hobust südant lõhki kisuvad,"laususin vaikselt ja vaatasin vihjavalt üle õla.
"EI!" Ta tormas äärele ja vaatas alla. Tundus, et ta nägi midagi, ma ise polnud veel alla vaadanud. Heitsin ka ise pilgu alla. See oli ilus. Ta oli kaugel all valge kleit kive kaisutamas. Natuke punast. Poiss hakkas nutma, ta vintsles poolkükikil oma juuksetest kiskudes. Huvitav, kas ta kavatses järgi minna. Otsustasin teda natuke aidata.
"Ta vandus sulle igavest armastust. Ainus viis kuidas seda valutult sulle anda," vaatasin alla" igavesest ajast igavesti sind jälitamas, su jalgu suudlemas, su lapse paitamas, ainult, et teda enam ei ole" - Tundsin, kuidas ma tegelikult pole enam selles armastuse asjas teab kui pädev.
"Ei, see on uni, ma eju... kuidas... miks ... ei..." ta hakkas pangast eemalduma. Vandusin omaette, ta rikkus kõik ära, see oleks ilus olnud. See jõuetu poiss ei oska ka korralikult vihjest aru saada, niisiis pidin ise hetke päästma.
"Tead... tegelikult.... ma valetasin"
"Mida? Mis siis juhtus... sina oled selles süüdi... sina... sa nagu nii tapsid ta, mõrvar! Deemonid sind söögu!"ta taganes minust.
"Just nii, ta seisis siin, kui tahtsin natuke lõbutseda, ta keeldus ja ma saatsin ta teise ilma,"osutasin ammule oma käes, viskasin selle maha, samal ajal kivilt talle lähemale astudes. Saavutasin soovitud efekti, ta kargas mulle kallale. Ta peksis mind päris tublisti, ma ei vaevunudki ennast väga kaitsma. Ta karjus abi. Tuul oli vali, seda ei olnud teab kui kaugele kuulda.
"Sa mädaned kongis... Ei... sa rippud võllas... sa saatanasigitis...ptui... vaatame siis" ta oli raevus. Pole ka ime. See oli teatud mõttes armas.
"Ja siis? Võll mind ei tapa, ma olen võlur, mind tapab vaid hõbe, ma olen peagi vaba. Kes siis naerab ja parastab?" Hõbedast rääkides olin hõbenoole taskust tõmmanud. Ta haaras selle mu käest. Sööstis ammu poole. Mina asjade loogilist käiku paika seades astusin tagasi kivile. Et teda innustada, naersin... mu suus oli veri. Ta laadis ammu, ma vaatasin tummalt pealt. See siis ongi minu lõpp. Mind laseb maha kõigest poisike, ammu ja noolega, mille mina ostsin, mu uuringud on läbi kukkunud, ehk keegi ootab mind teisel pool ees. Ehk Liina. Sealt oli kõrvakiilu oodata.
Poiss lõpetas laadimise ja sihtis nüüd värisevate kätega.
"Vaata, et sa südamesse lased, muidu ei ole meie väikesest ettevõtmisest palju kasu."
"Viimaseid palveid? Milleks sulle...sure koer!" ta lasi ja väga õnnetult. Umbes 3 cm kaelast vasakule. Vaatasin talle vihaselt otsa.
"See oli hea nool!" samas tundsin endas imelikku uut tunnet. KOgu see adrenaliin mu veres, ma pidanuks olema surnud. Ma olin valmis. Kuid enam mitte. Ma olin veel sellele ilmale võlgu. Poiss oli vihane ja pettunud. Otsustasin teda taas natuke aidata. Vaatasin alla ja ostasin näpuga Linna suunas.
"Appi! Ta liigutab. See on ime! Kas kuuled, ta on elus. Tundub, et ta ei saa liikuda, teda peab aitama. Poiss sööstis ääre poole. Kiire liigutusega ja müksuga aitasin sellele liikumisele kaasa. Ta kadus mu vaateväljast alla.
Saatus või miski, 1:2 sinu kasuks. Ometi oli see huvitav kogemus ja nendest paarist hetkest, kui ma ennast surnuks juba tunnistasin....leidsin jõudu ja elu. Mul oli taas hea meel. Vaatasin alla. Nad oleksid võinud rohkem lähestikku olla. Viskasin ammu neile järele. Ühe noole jätsin mälestuseks.Tragöödia või komöödia nuputasin ma, kui kõmpisin kõrtsi poole. Imepudeliga ravisin ennast taas korda. Kuni jõudsin oma peatumispaika Pika Ussi kõrtsi. Oli juba hämar.
Astusin kõrtsi. Tukkumajäänud kõrtsmik kargas püsti ja lausus laual seisvale jahtunud praele osutades: "Sa jäid hiljaks!"
"MIks?"
"See oli hea praad."
"...kahju, et teil siin suurem linn ei ole..."

Jack vaatab laua alla ning võtab kotist ammunoole, seda aeglaselt näppude vahel keerutades.
(OG: sry rahvas, mõni öö mind tabab välk ja ma ei saa magada)

[Shadow]

Thekla ei ütle midagi. Ainult tema pilku ilmub põlglik muie. Ta tõuseb vaikides ning toob endale köögist kruusi vett. Pigem ettekäändeks kui janu kustutamiseks. Ning tagasi tulles istub ta hoopis teise lauda oma jooki mõtlikult sõõmhaaval maitsma.

[Priist]

[necromancer]

Jack puudutab näpuotsaga laual vedelevat surnud rotti ja sosistab midagi.
Rott kustkui hakkaks liigutama... tema suust roomab välja midagi vagla taolist. Varsti ilmub ka saba alt taoline tegelane. Tundub, et nad söövad roti roiskunud liha. Mõne hetke pärast on laual vaid roti skelett ja viis ussikest roomavad sellest eemale kõik eri suunas.
Jack murrab ühe luu ja kasutab seda hambaorgina.
Niisiis! Kas keegi oleks veel nii lahke ja jagaks oma tubakat minuga?

[Thoren]

Tumedasse riietatu kehitab korraks õlgu ning paneb siis käe taskusse võttes sealt tuima näoga välja ühe väikse linasest kotikese ning visates selle Jacki poole.

"Aga palun!"

[necromancer]

Jack püüab kotikese kinni ja noogutab.
Tänud. Kunagi tuletate mind veel meelde...
Jack täitab taas piibu.
...kunagi kui teil tubakas otsa saab.
Jack naeratab kavalalt ja viskab koti tagasi.
Jack mõtleb ja laseb pilgul, juba samal ajal piipu posides, ringi käia ja lausub äkki:
Mis on kõige ilusam asi, mida teie siin näinud olete? See oelks täitsa huvitav teada, sest ilu ... see on midagi ... mida leidub kõikjal...

[Thoren]

Ta lausub

"Kindlasti tuletan teid veel meelde, kuid vaevalt, siis kui mul tubakas otsa peaks saama, siiani pole mul tubakas veel otsa saanud lihtsalt. Kui küsite siin, siis kas mõtlete siin kõrtsis või siin maailmas? Tegelikult sel ei ole vahet...ma leian, et kõik on ilus, üpriski eranditult. Eriti siin maailmas, sest siin on kõik tasakaalus tänu loodusele. Ja see ongi ilus - tasakaal."

[Shadow]

Thekla istub mõtlikult ja hoiab veekruusi käte vahel. Vahetevahel lööb veepind õrnalt virvendama ning peegelduvad jooned hägustuvad. Rano... Ma oleksin äärepealt küsinud... Hea, et ei jõudnud. Mitte niiviisi, mitte selle inimese abiga... Sellest võiks tulla mida iganes, kuid mitte midagi head. Jäägu parem asjad nii nagu nad on. Seda enam, et tegelikult ei tea ma ju isegi seda, kuhu täpselt sind maeti...

[necromancer]

Rano?
...j22b Jack Thekla poole vaatama.

[Shadow]

Thekla vahib mõtlikult oma veekruusi. Ta ei kahtlusta, et keegi ta mõtteid võiks lugeda.

[higgins]

Kogu seda juttu kivistunud pilguga kuulanud Lindale on rotiluuga hamba urgitsemine liig mis liig. Linda näib luksatavat. Ta kargab püsti ning kogu kõrtsi läbistab hele kiljatus, mille tulemuseks on Linda asukohast üle kõrtsi põranda rulluvad lained, mis on piisavalt võimsad, et lükata ümber toole, ning raputada piisavalt laudu, et neilt asju maha ajada...
Kui Linda läheduses oli kooljaid , peaks neil kõvasti kõhus keerama hakkama... Seejärel lained lakkavad ning neiu haihtub.

Thekla kuuleb väga enda ligidal hirmunud hingeldamist.

[necromancer]

Jack muigab ja võtab luu suust.
Väga särtsakas tüdruk!

[Shadow]

Ilmselt nagu mitmed teisedki, kargab ka Thekla hämmeldunult püsti, et mahaloksunud jooki sülest maha kloppida. Siis vaatab ta ringi ning piilub igaks juhuks ka laua alla.

[Thoren]

Tumedasse riietatu muigab

"Näe mõnel ei pea närvid vastu. Kuid jah, väga huvitav *khm* talu-tüdruk tõesti. Polegi selliseid ammu juba näinud, neid vähe liigub ringi...selliseid talutüdrukuid."

[higgins]

Kuigi laua all pole kedagi, siis märkab Thekla kummardudes, et mahaaetud joogi sees on põrandal kaks jalajälje-kujulist kuiva laiku.