Leian veidi aega oma lemmikraamatus sorida. Aaviku eessõna ütleb järgmist (kirjutan seda vaid selle pärast et teie ka saaksite ahhetada, mis sõnu olemas ei ole olnud):
Lõppeks tähendatagu, et A-ga on märgitud päämiselt need nende ridade kirjutaja poolt esitatud või loodud sõnadest, mis on alles värskemalt uued ning enamasti puuduvad E.Muugi "Väikeses õigekeelsus-sõnaraamatus", kuna sellega märkimata on jäetud teised, kaugelt rohkearvulisemad, mis on juba üldiselt tuttavaks saanud ning tarvitusele tulnud. näit. ese, teisik, juhtum, tulemus (tuletuslikud), -- aare, hetk, lemmik, raev, sangar, seik, suhe, suund, tarm, taust, vaist, -- harras, julm, kirgas, kummaline, mugav, pädev, soodus, sünge, -- anastama, haihtuma, hurmama, häirima, hämmastama, kohtama, kohtlema, korvama, lakkama, levima, levitama, loovutama, nautima, siirduma, solvama, sukeldama, säilima, tajuma, vallutama, vihjama, viipama (soome keelest), --
laip, laup, lünk, relv, roim, siiras -- embama, liibuma, meenuma, mõrv, mõrvama, veenma, venduma, veendumus (kunstlikult loodud) jne.
St Aavik ise tunnistab laiba omaks.
Üldse on sissejuhatuses huvitavaid asju, näiteks siunab ta tähendusi, mis on mõndele sõnadele antud ja soovitab paremaid. On näha, et tema jõupingutused ei ole vilja kandnud:
(Kirjutan kolmikud nii, et sõna, sellele järgneb sobimatu tähendus ja sellele soovitatav tähendus)
häire - alarm > segadus, takistus
rõivas - valmisriie > riidematerjal
kiivas - armukade > äge, ägedasti vihastuv
urbne - auguline, poorikas > urvane
Ebasurnut ma raamatust ei leidnud. Küll aga oli seal
kooljas koolnu tähenduses