Tervitused külastajatele!

[higgins]

Roosid... ütleb hiirvaikselt juba täielik punapeet...

[Shadow]

Thekla hakkab südamest, kuid sõbralikult naerma. Aga vampiirid?

[higgins]

Linda kohmetub nüüd ja üritab teha nägu nagu ta oleks kohe alguses aru saanud, mida Thekla oma küsimusga mõtles. Kuid tema nägu muutub tõsiseks ja ta alustab lugu...
Kord, kui ma oli kaheksateistkümneaastane, tuli meie tallu teade, et meist kolm majapidamist edasi leiti öösel mitte koju tulnud minust paar aastat vanema poisi verine surnukeha... Midagi taolist polnud kunagi varem juhtunud... Kõiki kutsuti koosolekule... Vanemad külamehed sositasid midagi vampiirist... Kõigil kästi küüslaauguküüsi kaelas kanda... Ning kuigi poisi pere oli sellele vastu, raiuti laibal pea maha, ning valati suu soola täis... Seda rääkis mulle mu vend... Veetsin unetu öö...
Hommikul teatati samasugusest surmast... Seekord meie kõrvaltalus... Kõigest kümneaastane laps...
Jällegi ei saanud ma magada... Tõusin kuivava kurguga, ning avastasin, et veekann on tühi... Läksin õuel asuvale kaevule... Jõin ahnelt pangest... Pange tagasi pannes märkasin ma eemal seisvat natuke üle nädala tagasi meie külast lahkunud kaupmeest Joonast... Ta kõndis mulle lähemale, ning vaatas mulle silma... Ma ei saanud ennast liigutada... Ta irvitas... Kuulsin oma selja tagant Muri lõrinat, ning suur koer sööstis talle kallale. Ainult selleks, et Joonas ta ühe käelöögiga vastu majaseina paiskaks. Ta astus sammu lähemale, küüslaauk ei paistnud teda takistavat... Ma tundsin endast kumavat energiat... Joonas haaras kätega kõhust, ning vajus mu ette ühele põlvele...
Järgmisel hetkel löödi lahti uks ja seal seisis mu isa, kes astus kartmatult Püha Haamrit enda ees hoides Joonase poole, kes tema poole sööstma hakkas... Ta kriimustas mu isa kätt nii, et ta Haamri pidi pillama... Seejärel haaras mu isa pakust kirve, ning pomises midagi, nii et kirves hakkas heledat valgust kiirgama ja ööst sai päev... Ma ei teadnud, et mu isa selleks võimeline on... Elukas üritas enda nägu kätega varjata ja taganes... Seejärel viskas mu isa oma terve käega talle selle kirve rinnakorvi kinni, mille peale vampiir tuhaks põles...
Ärkasin ma hommikul... Isa oli mu voodi kõrval, ning haav oli ta käelt kadunud...
Elupäästja Muri, kes piisavalt lärmi tekitas, et isa üles ajada, oli mingi ime läbi ellu jäänud... Kuid lonkas ta elu lõpuni...

[Shadow]

Mnjah... lausub Thekla pärast pisukest pausi. Siis oled sa hirmsaid asju läbi elama pidanud ning tundub, et see, mida oskad, on sul isalt päritud... Aga roosi pärast ära muretse... Noormehed on lihtsalt kenade tütarlaste ees häbelikud ja vajavad pikka hoovõtuaega. Ning ta pilgutab Lindale vandeseltslaslikult silma.

[higgins]

Linda pilgutab Theklale vastu... Ning tema põsed löövad õhetama...
See vampiirilugu ongi kõige õudsam lugu mu elus üldse... Aga mu isa oli väga üllatunud, kui ma talle ütlesin, kuidas vampiir mu ees põlvili langes... Ma küll ei küsinud kunagi mispärast...
Kui Thekla oma jutus roosi mainib ja viimasele pilgu heidab, märkab ta, et oma jutustamise ajal Lindalt korralikku silitamist saanud roos on jälle endine ja terve...

[Shadow]

Thekla silmitseb roosi ega ütle midagi. Tal on palju üle järele mõelda. Ning ootamatult ellu ärganud vana valu tuletab end hetketi meelde, nii et ta võtab selle vaigistamiseks veinikruusist tubli lonksu.

[necromancer]

Jack sügab nina.
Teie isa oli tulbi meees, aga väga vanamoodne. Tead kõi mõtetu on mingit tuhka uurida.... aga mina kuri ja õel inimene... milline jultumus... ma olen lihtsalt teistsugune.

[Ove]

Järsku lendab Jacki kaelast mööda ammunool. Kõigi tähelepanu koondub nurka, kuhu jäi lebama paks mehike, kes hiljuti veini järele karjus. Ta on end üles ajanud ning tema silmis võib füüsiliselt tajuda viha. Õlle- ning veiniaurud, mis varjutasid ta mõistust on kadunud ning ta tundub olevat kainem kui kunagi varem. Käes hoiab ta metalliga üle löödud ambu, mida ta uuesti vinnastab...hõbenoolega.

Tunned ära? küsib ta noolele osutades. Ma olen seda kolmteist aastat oodanud ning nüüd ma kohtan sind. Siin. Tuhandeid miile eemal sellest saatuslikust kaljust, kus ma sind kohtasin. Kolm aastat pidin ma lebama voodis ning pärast seda uuesti käima õppima. Kogu minu hing oli surnud. Minu mälus oli alles vaid üks isik. Tegin korda ammu, mille kalurid olid leidnud mu kõrval lebamas ning järgmine nool läheb sinna, kus leidub kogu maailma kurjusest ning tühjusest tükike - Sinu südamesse. Ini... ma ei hakka isegi inimkonda sinu sinna hulka nimetamisega rüvetama. Siis ei suutnud ma sind tappa, kuid nüüd... Astu vastu oma hukule.

Kostub ammunoole vihin läbi õhu, kui see annab hõbedasele noolele vajaliku hoo, mis lennutab selle Jacki suunas...

[Shadow]

Oppaaa! ütleb Thekla ja nõksatab tahapoole, kiiruga olukorda selle nurga alt hinnata püüdes, kui suur on tõenäosus, et tüüp Jackile pihta võiks saada - ja kui ta juhtumisi pihta ei saa, siis kui viltu ja mis suunas see nool lennata võiks. Hetk hiljem, kui mõistus on alateadvuselt ta käitumise juhtimise üle võtnud, üritab ta kiiresti Lindat kummargile tõmmata - mis neiu kogukust arvestades pole just lihtne...

[Cygnus]

[Cygnus]

[Shadow]

[Ove]

Nool, mis oli sihitud täpselt läbistama Jacki südant, tabab seina ning kinnitab selle külge jupikese mehe varrukat.
Pagan, ütleb mees, pillates ammu ning haarab vöölt pistoda,mis imestuseks ei tundu olevat hõbedast. Terariist lendab kõigi üllatuseks hoopis preestri poole ning õllekannu vabastanud sõrmede vahelt läbi ilma, et oleks neid riivanud ja lõpetab õhusõidu terapidi seina seina sees.
See oli mu viimane. sisistab ta preestri poole altkulmu pilku heites, pöörab end ümber ja hakkab midagi oma reisimärsist otsima.

Pärast pisukest otsimist tõmbab ta sealt välja pika valge ora, mis paljudes arvatavasti vastikustunnet tekitab, kuna see paistab olevat tehtud inimese sääreluust. Sa ei ole ainuke hauaröövel. pomiseb mees Jackile hambaid paljastades ning astub rahulikul sammul tema poole, kuid tema näost võib näha võimast vihamöllu, mis on iga hetk meest endasse haaramas. Tema silmad hiilgavad - neist võib välja lugeda hirmu, viha, pettumust ja tundeid, mida võib punastuseta väljendada vaid orkide seas olles. Käsi tõuseb otsustavaks löögiks, et hävitada kurjus, mis on tulnud maailma inimese kujul...

[Cygnus]

nimetu vaatab, kuidas pistoda ta sõrmede vahelt läbi lendab.. pole paha.. kui see on seina tabanud, siis kangutab välja ja viskab kolinaga thekla juurde põrandale.. nõjatub tagasi ning valmistub etendust vaatama..

[Shadow]

Thekla kummardub kiiresti ja nopib pistoda üles, lastes käe rippu nii, et selja tagant oleks kerge relva näha ja haarata, kuid Jacki ja nimetu poolt ei tohiks seda märgata olla. Siis püüab ta mehikese pilku tabada ja teeb talle vaikselt silma.