Tervitused külastajatele!

[chloe]

Kuskilt ülevalt tubadest kostub lööke, nagu keegi lõhuks, ja klaasi klirinat.

[Ove]

Heidab Jackile kõõrdpilgu, mis iga vähegi nõrgema inimlapse paneks vähemalt pisutki taganema, sõnades: Ma jäin vaid üks kord hiljaks ning selle paari minutiga suutsid sa mu elu ära rikkuda. Seekord tulin ma just õigel ajal. Rohkem pole mul vaja muretseda...
Kuna sel nigunii enam tähtsust pole, siis, nagu sa tead, kuid teised mitte, minu nimi on Atinius. Enamus seletasid sa ise ära. Vähemalt minu nooruspõlve. Mäletan seda, kuidas ma sinuga seal kaljul võitlesin sama värskelt, nagu oleks see olnud eile, kuigi kõik teised mälestused on selle mõjul ähmastunud. Ta heidab Jackile jällegi kahtlustava pilgu, jälgides kõigi tema lihaste liikumist, tõuseb ja kõnnib Thekla juurde, kes just Linda poole pöördub, talle midagi öeldes. Paksuke krabab näitsiku käest oma pistoda, pöörab ümber ning kõnnib tagasi tooli juurde ja võtab istet.
Kalurid olla mind leidnud ning terveks ravinud. Selgus, et tõusuveed olid mu kandnud kaugele sellest kaljust, kus ma peaaegu oleks hukkunud. Tänu sinule. Niipalju kui ma sinu juttu kuulsin, tänan jumalaid, et nad arsti ei kutsunud. Enamus mu luid olid purustatud, kuid õnneks suutsin ma pärast kolme aastat uuesti kõndima õppida. Kõnelemise ning lugemisega oli asjad keerulisemad. Senimaani ei tee ma paljudel tähtedel vahet. Ta heidab Jackile vihase pilgu, pigistab tugevamini pistoda pihku, kuid siis lõtvub, nagu oleks talle meelde tulnud kääbiku ütlus.
Minu rännakud pole olnud seiklusteta. Olen korduvalt olnud surmasuus, kuid siiski pole need olnud nii lähedal lõpule, kui see kaljukaklus 13 aastat tagasi. Pean sind tänama, kuna vaid mälestus sinust on mind tihti elus hoidnud. Viha on siiski inimese suurin jõud.
Niipea kui suutsin end voodist üles ajada ning teha pisut jõulisemaid liigutusi, panid mu endised põetajad mind otseses mõttes orjatööle. Kuidagi oli neil ju vaja minu toit tagasi teenida. Rügasin korralikult päevad ning ööd, kui ükskord nende valvsus kadus ning leidsin, et minu toit on tagasi teenitud. Ruttasin kohta, kus oli hukkunud Liina. Teda ma veel mäletasin, nagu sindki. Mõrvar. Oli täsikuuöö. Oma õuduseks leidsin ta täpselt samas asendis, kus olin teda näinud ka sinuga koos. Tema valge kleit lehvis öises tuules, üks ots kivide vahel kinni ning tema veri kaunistas kivisid. Võtsin tema pea endale sülle - ta oli veel soe. Sel hetkel ma isegi ei hoolinud sellest, et olin eemal olnud mitmeid aastaid. Minus tärkas lootus teda päästa. Märkasin, et ta hingab. Hüüdsin ta nime. Teist korda. Ta ei vastanud mulle. Tundus, et ta vaid magab. Tema pea oli pisut verine, pühkisin selle oma käisega ära. Suudlesin teda, lootes teda nii äratada. Samal ajal liikus juhuslik pilv kuu ette.
Avastasin end suudlemas vetikatega kaetud kolpa. Hüppasin eemale. Hakkasin karjuma. Veri oli kividelt kadunud, kleidist olid järel vaid meriheinaga kaetud räbalad. Mind haaras õudus, kui tõeliselt tajusin, et ta on tõeliselt surnud. Nutsin tema säilmete juures terve öö. Jah ma NUTSIN. Karjub ta, endal pisarad silmis. Jack tajub, et tema lõpp ei ole kaugel ning mees võib ta kõrtsiruumis viibimisest hoolimata meeleheites tappa. Atinius rahuneb ning kõneleb rahulikumalt edasi, luuora teises käes:
Selle relva meisterdasin ma tema sääreluust, mille panin kõrvale, kui ta mulda sängitasin. Pisut kaugemale sellest saatuslikust kaljust. Käisin vaatamas ka oma perekonda - eemalt. Nad elasid ikka veski kõrval väikeses majas. Mul on vend, kes arvatavasti isegi ei tea minust. Nad paistsid olevat leppinud minu kaotusega ja ma ei sekkunud nende igapäevaellu. Võin sulle sellest rääkida, kuna sa ei ela enam kaua. Niipea, kui sa astud kasvõi sammukese üle lävepaku, ei või sind enam elavate sekke lugeda, kui seda üldse kunagi tehtud on. Sellest ajast peale hakkasin ma sind otsima. Kaotades kord lootuse ning aeg-ajalt jällegi leides selle.
Vaatajad märkavad, et mees on jutuajamise käigus Jack kööritamise vahele pistodaga püha märgi, mis sümboliseerib kaitset kõige ebapüha vastu. Kõigile teadaolevalt vaieldakse tänapäevani, pärast 300 aastat kasutust, selle sümboli töötamise üle.

[Alton]

Aga kas kättemaksule kättemaksuga tasumisel tõuseb tulu äkki hoopis seda saaks kuidagi teisiti lahendada näiteks peo ja lauluga, mis pidi olema tüli parim lahendus, seda ütles juba minu vaar-vaar isa!! sõnab kääbik ning läidab oma piibu uuesti ning kõnnib leti juurde, et võta oma praad ja õlu.

[Shadow]

Thekla pilk teeb kiire põike ülakorrusele viiva trepi poole, kuid ta langetab kiiresti silmad ning ainult kuulatab teraselt. Tema näost ei paista ühtegi tunnet. Kui kättemaksja ta sülest pistoda tõmbab, tardub Thekla vaid hetkeks paigale, kuid ei tee ühtegi liigutust, et relva tagasi võtta. Ta justkui ei märkakski selle kadumist. Selle asemel sakutab ta uuesti Lindat. Roni välja, noh. Ära tee kometit. Siin pole midagi ohtlikku, pigem põnev. Kas sa pole kunagi sedasorti naaklemist näinud?

[chloe]

Üleval jääb üks hetk kõik vaikseks.

[higgins]

Thekla tunneb kuidas Linda käed ta üsnagi kindlasse haardesse saavad ja teda laua ala üritavad tõmmata.

[Darka]

..

[Shadow]

Thekla tõmbab nii hästi-halvasti kui saab Lindale nähvaka mööda näppe ja käratab poolihääli: Lase kohe lahti, lõikad veel endale noaga sisse!

[necromancer]

Jack kuulab huviga, vahepeal peaga kaasa noogutades, tema silmad täituvad põnevusega, kui ta kuuleb haual juhtunust. Jack hakkab taas teed oma piibus popsutama.
Mul endal jooksevad iga kord kui ma kellegi hauda rüvetan põnevusejudinad üle keha... nagu toimuks see esimest korda....aga jah...
Ka minul on olnud huvitav elu. Ma nimelt uurin energiaid... ja see (märk) tõepoolest pakub tõhusat kaitset negatiivse energia enamuste erivormide vastu, millest ma võiksin ilmselt pikalt rääkida, aga vaevalt see sind huvitab...
...igastahes olen minagi pidanud vastamisi seisma paljude vihaste inimeste nagu sina... ja see muutus peagi stressitekitavaks... eriti minule, kui just mitte väga kogenud võitlejale... hakkasin uurime, viise, kuidas oma isiklikku positiivse energia välja kaitsta... tuli välja, et oma positiivse energiale mingite kaitseväljade loomine, on midagi väga rasket... pahatihti rohkem jumalate käsitöö... välja arvatud üks ebameeldiv viis seda teha ... needused...
Olin sunnitud pidama mingi aeg preestriametit, et algeline needmine endale veelkord selgeks...Maagiaülikooli just sellel aastal lahkusin, kui nad olid needustega huvitava kohani jõudnud...
... nagu ma ütlesin, olen ma suutnud ennast ära vusserdada...igastahes õnnestus mul oma väli suhteliselt... ehhe.. igastahes suustin ma enda ümber tekitada konditsiooni Mirraris, mis peegeldab suuremad mõjutajad...kahjuks küll mitte aega... tagasi... ehk siis kui keegi lööb mulle noa selga, siis visuaalselt see nii ongi... põhjus, aga miks lööja ise pikali kukub, on see, et mõjutus peegeldus tema enda välja... minule jääb vaid arm
Jack tõuseb aeglaselt püsti ja paljastab oma rindkere. See on kui väikese lapse esimene koolivihik täis veetud ja maha soditud jooni. Tume punaste kuni mustade esilekerkinud paistetustega.
... uskuge mind... te ei taha mu selga näha... muidugi kuna tegu on needusega olen sunnitud kandma suure hunniku negatiivseid omadusi.. näiteks see, et mu janu ja nälga kustutab vaid oma liigi veri...
... aga asjal on veel üks konks... kui mina... peaksin kellelegi noa selga lööma, siis suren mina... PÕHJUS miks ma olen alati väga passiivne igasuguse vastupanu osutamisel...
...ehk... Ma rikkusin lugu nii palju, et sa pead mulle hea põhjuse andma, miks ma sind lööksin... põhimõtteliselt see oleks ainus viis, kuidas sina mind tapaksid.... muidu see kipub kahtlaselt enesetapu poole...
Jack naeratab ja nõjatub ootama jäädes tagasi.

[Shadow]

Oppaa... ütleb Thekla veel kord tasakesi ning seekord väljendab see tema huvi. Ta jääb kuulama ning hammustab millegi üle pingsalt mõeldes huulde. Ning siis hakkab ta vaikselt omaette naerma, otsekui inimene, kes on äsja midagi olulist teada saanud.

[Ove]

Atinius on pisut ehmunud Jacki jutust, kuid kogub end kiirelt. Sa blufid! Karjub ta püsti hüpates ning heidab pilgu käes olevale pistodale, justkui kaaludes, kas uskuda meest või mitte. Ta istub taas maha ning heidab Jackile järjekordse umbusaldava pilgu. Kas see käib vaid selgalöömiste kohta?küsitakse Jackilt sosinal, muie suul. Atinius nõjatub uuesti seljatoele ning vastust ära ootamata hakkab rääkima: Olen selliseid jutte kuulnud küll. Üks mees siit eemalasuvast külast arvas kah, et teda ei saa tappa. Teda ei saadudki. Ta tegi seda järgmisel päeval ise, et näidata kui surematu ta on. Kas sinuga on asi samamood?

[higgins]

Linda laseb Theklast lahti. Laua alt ilmub käsi, kobab laual natuke, ja tõmbab roosiga veekruusi laua alla. Seejärel sikutatakse Theklat niisama seelikusabast Oppaa jah! Mis irvitad seal? Marss laua alla, kohe läheb andmiseks!

[necromancer]

Ainult selga... ja millest need armid siis kõhu peal peaksid olema... ja ma ei ole surematu... ma sõidan ajaga rallit nagu teised... tegelikult on vananemine tingitud küll tänu negatiivse energia sisaldusele keskkonnas... aga aeg on väga ilus ....natuke ka piltlik näide... tegelikult me elame ühes momendis... vähemalt minu arvamuse järgi... siin saab vaielda... aga ümber ei saa lükata fakti, et ma vananeme...
Blufin? eks sa proovi... minu esimene idee oli üks teine vigur... mis oleks takistanud... mu tapmise juhul...kui mõrvarelv saab veriseks... aga on ju nii palju viise inimese puhtaks tapmiseks.... sellepärast valisin ma Mirrarise...
Jack puhub natuke roheka toonika tossu ja köhib natuke aega.

[Shadow]

Mina ei kavatse küll praegu kellelegi midagi andma hakata ning laua alla ei poe ma kah, arvab Thekla ja lisab siis mõtlikult: Huvitav, kui Jacki keegi armastaks, kas ta sureks selle kätte? Või mis juhtuks üldse... Paganama põnev oleks seda näha...

[necromancer]

Jack vaatab Thekla poole, siis liigub ta pilk ome kohtumõistja peale ja uurib teda natuke aega ja siis liigub kiire etteheitev pilk uuesti Thekla peale. Ta pole minu tüüp...