Tervitused külastajatele!

[Shadow]

Thekla laseb Linda endast mööda kööki, teeb siis paar kiiret sammu tagasi, võtab laua najalt oma vibu ja riputab toolikorjult nooletupe õlale. Toetub vastu köögiukse piita ning jääb valvsalt jälgima, mis edasi saab.

[higgins]

Linda sebib Theklast mööda kööki ja olles veendunud, et parajagu kõrtsitoas suuemaks madinaks ei lähe, tõuseb seal püsti ja hakkab veeanumat otsides ringi vaatama.

[Ove]

Atinius noogutab, justkui kinnituseks sellele, et ta tõesti kahtleb Jacki sõnades ning mehe tujulangust tähle panemata heidab pilgu neidudele, kes nüüd on püsti tõusnud ning kööki kadunud. Käisid sa seal üksi? Loomulikult käisid...Sul ei ole ju kedagi, kellega koos liikuda. Oled kõik ära tapnud. Isegi omaenda naist ei suutnud sa kaitsta. Ka mina tundsin üht naist, keda ma kaitsta ei suutnud. Lõpuks üritasid tema 'sõbrad' mind tappa, kuid kahjuks ebaõnnestusid. Nüüd, kus ma olen su leidnud, on mul hea meel, et neil see ebaõnnestus. Nimelt sattusin ühte majja, kus elas ühe toreda paldini perekond. Sinna oli eksikombel sattunud ka üks kena piiga, kes oli leitud ühel varahommikul värava vastu liibumast. Ta oli porine ning näruste riietega. Ta võeti pererahva hulka teenijaks, kuid sellele pühale sõdalasele ta vist ei meeldinud ning ta sundis teda lahkuma, kuid samal õhtul läks ta ise. Mina jäin mõisa ning järgmisel õhtul tuli see neitsik, Drana minu juurde, ning liibus ühemõtteliselt minu vastu. Tundsin oma naha vastas tema külmi käsi. Ta suudles mind jõuliselt. Üritasin teda eemale lükata, kuid ei suutnud. Tema haare oli tugevam kui olin arvanud. Teadsin, et murran truudust, kuid ei saanud midagi teha. Katsusin ta paljast selga. See oli sileda nahaga, kuid ometi ei tundnud ma oma käe all naiste keha. Ta oli külm kui kivi koiduvalguses. Ta liikus oma suudlustega allapoole, üritasin karjuda, kuid nägin, et me ei olnud ainukesed isikud küünis. Uks oli lahti ning sealt paistis läänetaevas loojunud Päikese viimased kiired, mis ei puutunud enam maapinda ja uksel seisis meiega koos rännanud päkapiku kuju. Ta oli täisturvises, kuid temas oli midagi muutunud. Ta nägu oli täis valu ning julmust ja tema silmad olid kalgistunud. Märkasin neis kollakat läiget. Lõpuks adusin, mis on juhtunud ja mis minust saab. Aeg peatus...tundsin enda kaelal kihvu just enne nende sisenemist. Tundsin, kuid ei saanud midagi teha. Järgmine hetk oli mu kaelas kaks pisikest auku, millest imeti minu eluvedelikku. Järgnevat mäletan vaid lünklikult. Tean, et mind kasutati söögiallikana mitmeid kordi, mäletan nõrkust, mis võttis mind enda embusesse neil harvatel ärkveloleku hetkedel. Kui lõpuks ärakasin, tundsin end tugavana kui kunagi varem ning ka näljasena. Teadsin täpselt, mida tahan. Kusagil hingesopis, kus elutses veel tükike minu pärismõistust, teadsin, et see mida ma tahan on halb ja üritasin sellega võidelda. See suruti jõuga maha. Valu haaras mind endasse. Jah, ka vampiirid tunnevad valu, kuid mitte füüsilist. Neil võib käe maha lüüa, kuid nad ei liiguta selle peale kulmugi, kuid üritades panna keha tegutsema vastu verehimule põhjustab piina, mida iga vereimeja üritab vältida. Mäletan noori tüdrukuid, keda sai õhtuti lähedalasuas linnas taga aetud, nagu hunt jahtides noort vasikat. Me paljunesime ning lõpuks oli meid sadu. Meie olime linna tõelised valitsejad. Pilguga mõistsime me inimesi surma ning jõuga tõime me nad mõisa, mis oli saanud tapmise ning toitumise asukohaks. Jõudis kätte aeg, kus nõrgemad ei saanudki enam puhast verd vaid pidid seda imema läbi liha, mis neile tükeldasime. Paljud lahkusid nälja tõttu. Loodan, et nad said hukka või pääsesid needusest, nagu mina.
Läks palju aega mööda, kuid ükskord jõudis vastne peremees kohale, kuna endine oli meie seas ning meid juhtis Drana. Ta ei tulnud üksi, temaga koos oli mingi noor haldjadaam. Pidasime neid kergeks saagiks, kuid eksisime. Ootasime õhtuni ning siis ründasime. Nad võitlesid ja vastu koidikut panid maja põlema ning olime sunnitud ootama, kuni nad ise välja tulevad. Nad ronisid katusele, kust Drana nad alla kupatas. Samal hetkel tõusis päike. Põgenesime küüni. Nad panid ka selle põlema. Drana süttis ning jooksis välja, lootes enne paladinini jõuda kui ta sureb. Ta ei jõudnud. Põles päikesevalguses. Ei mäleta enam, kuidas välja pääsesin, kuid järgmisel ööl ärkasin näljase ning raevununa. Tundsin endast väge lahkumas ning teadsin, et kui ma värsket verd kiirelt ei saa, hukkun. Läksin linna ning leidsin kerge saagina ühe purjus kõrtsikülastaja. Tema teadvuseta keha nurga taha vedades sattusid mulle peale kohalikud preestrid. Neil oli piisavalt väge, et mind neutraliseerida. Ma ei saanud neile ligi. Üks läks abi kutsuma. Ma üritasin talle järgneda, kuid teised panid mu tee kinni...Nad pomisesid koos midagi ning järgmiseks ärakasin mingis kongis. Tundsin nälga. Kohutavat nälga. Mõtlesin küpsetatud lambale ning sain aru, et valu on kadunud. Minu keha oli jällegi soe ning ma olin suuteline jällegi Tundma. Ma olen nendele preestritele kohutavalt tänulik, kuid lasin sealt kiirelt jalga, et mitte jälle sunnitööle sattuda. Selle ajani pole ma oma armastatut näinud. Ma isegi ei tea kus ta on...Kuid tean, et ta vähemalt ei surnud minu nõrkuse tõttu. Lisab ta muigega. Atiniuse silmis võib märgata pisut kollakat läiget, mis kiirelt kaob. Tema märk põrandal on valmis saanud, kuid selle kõrvale on tekkinud ka teine....

[Shadow]

Uksest õhkab külma. Lävel peatunud külastaja sulgeb selle hääletult enda järel ning liigub vaikselt ühe vaba koha juurde. Kuna kõik vaatavad ilmselt monoloogi pidavat meest, ei märgata teda enne, kui ta on mantli seljast võtnud ja oma pika vibu seina vastu toetanud. Habras ja nõtke pruunijuukseline suurte hallide silmadega umbes kolmekümne ligi naine vaatab võõrastavalt ringi ning küsib siis hetkeks tekkinud vaikuses:
Vabandust, kas keegi teist on kohanud Atiniuse-nimelist meest?"

[necromancer]

Jack reageerib esimesena.
Pole kuulnudki, aga mul on nimede peale kehv mälu... kuid alati saab neid hauaplaadilt järele kontrollida...
Muigab ja kopsib piibu tühjaks.

[Ove]

Äsja jutu lõpetanud mees pillab maha mõlemad peosolnud relvad ning jääb jäätunud ilmega sisenenud noorikut vaatama...Pärast paari minutit ta justkui ärakab, korjab pilku pööramata pistodad üles...Kas on võimalik, et ta mind ära ei tunne? Loomulikult, ma olen ju muutunud. Viimati olin sitke ning kaunis rajaleidja põhjast, kuid nüüd...Las see jäädagi nii...Ma ei saa talle seda teha...ma ei ole ju endine. Mehe silmist tilgub põrandale pisar. Ta pöörab selja. Ei, siit pole kedagi sellenimelist läbi läinud.

[necromancer]

Jacki pilk teeb kiireid hüppeid.
Jack pakub enda kõrvale istekohta ja lausub
Kuid tulge ja rääkige lähemalt...äkki meenuvad teile veel mõned tunnusmärgid... kui ta kadunud on, siis kuna ta kadunuks jäi... te kindlasti olete väsinud...
Seda kõike ülisõbraliku naeratuse saatel.

[Ove]

Atinius vaatab Jacki vihase pilguga, pigistab luunoa kõvasti pihku ning liigutab huuli, nagu tahaks öelda....Ma veel tapan su ära...

[higgins]

Linda, nähes olukorra muutust ning ohtu, et järjekordne neidis Jacki küüsi langeda võib, marsib julgelt Aitinuse selja taha ja koputab üpisrki nõudlikult talle seljale...

[Ove]

Jah? Mida? küsib mees sosinal Lindalt, ise nägu sissetulnu eest peites...Linda võib märgata, et mees on muutunud. Ta paistab hulga vanem, kui alguses...

[Shadow]

Tunnusmärgid? naeratab naine lähemale astumata, tumepruunides pikkades juustes pesitsevat suurt halli salku sõrme ümber keerutades. Tema nägu on kõhn, ja kõrvad pikemad ja teravatipulisemad kui inimestel tavaliselt. Inimesed võivad ajas muutuda, kuid ma väga loodan, et ta kannab ikka veel üht juustest punutud kaelakeed.

[higgins]

Linda paneb Aitinusele käe õlale ja vaatab talle väga sügavalt ja pikalt silma...
Seejärel ütleb Ära karda, poiss... Ära varja oma tundeid... Aastad ei muuda midagi... Ning surub talle roosi pihku...
Seejärel kepsleb ta rõõmsalt kööki tagasi...
Ja varjub kärmelt Thekla taha, piiludes mis juhtuma hakkab...

[necromancer]

Jack jääb mõttesse.
Ta pole kohalik... kas pole.... on haruldane ehe... aga miks te teda üldse otsite, kui tohib küsida...

[Shadow]

Ta on minu mees, vastab naine Jackile julgelt oma rahulike selgete silmadega otsa vaadates. Ning kui keegi sellist meest kohtama peaks, palun öelge talle, et Vari otsib teda.

[necromancer]

Aaa... kummaline... ka mina olen kedagi otsimas... ja oma naist nimelt... kas teeme klubi... ja siin on veel üks härra, kes on kedagi lähedast ära kaotanud... ühte neist ta küll vaevalt enam leiab või näeb... aga teisega on lootust... Jack turtsub naerust paar korda...aga minu naine on ilmselt rohkem kadunud kui teie mees... ma nagu oleks kunagi sellise kirjeldusega meest näinud, aga tulge rääkiga, kui vana ta võiks hetkel välja näha... te mainisite aega... kusjuures ma kohtasin hiljuti ühes baaris meest, kes päris Varju järgi... aga ma olin tol päeval tsipa võtnud... meeles on vaid pisikesed fragmendid