Tervitused külastajatele!

[Ove]

Vabandust, kuid siin tõesti pole sellenimelist. sõnab Atinius maha vaadates, kust see liigub küll vilksamisi vihasena Jackile. Mees surub vasakus käes oleva roosi tugevamini pihku ning ütleb: Kuid olen kuulnud samanimelise isiku nime siit põhjapoole jäävast kõrtsist. Tee jõuate veel enne õhtut sinna, kui minema hakkate.
Ta tormab kooraks oma märsi juurde, otsib sealt midagi ning naaseb väikese nahaks kotikesega. Siin. Võtke see raha. Seda pole küll palju, kuid me kõik loodame, et te leiate oma armastatu. Jah, lisab ta uksest välja kiigates Tõepoolest te peaks täna kohale jõudma, kuid peate kiirustama, et mitte hilja peale jääda. Siin luusib igasususeid. ning heidab jällegi pilgu Jackile.

[higgins]

Linda ohkab sügavalt... Kurvalt...
Ja ilmselt Thekla mõjude tulemusena ka piisavalt valjusti, et Aitinus seda kuuleks.

[Shadow]

Naine silmitseb teda teraselt. Siis tõuseb järsku ning astub mehe ja ukse vahele. Raha poole ta ei vaatagi, silmitseb hoopis teraselt mehe nägu. Siis tõstab ta aeglaselt käe ning libistab oma peente sõrmedega üle mehe põse alla... ja sealt edasi liigub ta käsi kaelale...

[necromancer]

Jack jätkab veel mõne lausega
...too mees rääkis midagi raskest lapsepõlvest... ta oli pärit mere äärest...
Viimaseid lauseid öeldes on Jack taganenud kõrtsi trepi juurde ja küsib seal kelleltki tubakat.

[Ove]

Atinius haarab naise käe ning tõmbab ta endale lähedale. Palun, minge!!! sosistab ta Varjule kõrva. Seda teinud, eemaldub ta kiirelt ja aru saanud, et raha ei taheta, heidab kukru lauale, kus vedeleb ka roti luustik.

[necromancer]

(OoG: roti luustik on Jacki kotis)
Jacki näpuotsast lendab õhku sääsk ja kaob kõrtsitoa lae alla.
[/color]

[Shadow]

Kuna naine seisab mehe ja ukse vahel, siis too välja ei saa. Poolhaldjas silmitseb teda veel terasemalt, vaatab kordamööda oma poolel teel peatatud kätt, kord meest ning lausub viimaks sama rahulikult kui enne:
See kee on sul alles, eks... Ning vasaku õla tagaküljel on sul ammunoole arm... Atinius, kui sa mind enam näha ei taha, siis miks sa seda lihtsalt ei ütle?

[necromancer]

Jack kasutab juhust ja läheb trepist üles.Samal ajal midagi kotist trepile tilgutades...

[fey]

kuskilt leti tagant ilmub taas suur valge kass, vaatab Jackile järgi, ütleb mäu ja kaob jälle kõrtsiavarustesse Jacki jaoks rotte jahtima

[Ove]

Atinius ohkab.Aru sai...
Asi ei ole selles. Ma ei ole see Atinius, keda sa tundsid ning kelle elu sa päästsid. Haigus muutis mind, kuigi minu süda jäi samaks. Ma ei ole see, kes sind põhjast otsima tuli, sind tappa üritades. Ma pole isegi enam see, kelle sa kaugele Briani juurde koos kulleriga sagiga vedasid. Tema silmist tilguvad põrandale pisarad. Ma ei taha, et sa jälle lahkuksid, kuid ütle mulle ausalt, kas sa armastad mind sellisena, nagu ma praegu olen? Ta pöörab end naise poole, silmad kollakalt läikimas....
Järsku haarab ta pistoda, heidab selle lahkuva Jacki poole, tabades trepi käsipuud. Jack lahkus üles. Atinius otsib pilguga Lindat. Tal ei ole tiibu. Ülevalt ei lähe ta kuhugi. Akende ees on trellid. Kui ta alla tuleb või kasvõi siiapoole piilub, siis palun teatage mind.

[higgins]

Köögiuksel Thekla taga kõõluv Linda lihtsalt noogutab Atiniusele.

[Shadow]

Vari astub aeglaselt lähemale ja vaatab mehele otsa. Vabanda, et ma sind varem ei leidnud, sõnab ta siis aeglaselt. Ma ei saanud varem... Tookord, kui me mõisast lahkusime, ründasid meid merel piraadid... ning ma sain surma... Nad matsid mu keha merre koos sinu juustest kaelakeega... Kuid ma võitlesin enda tagasi... sinu pärast... sinu juurde... ära ehmata, et mul pole enam seljal noolearme... ma sain uue keha... kui sa muidugi mind veel sellisena tahad... Ning ta lööb pilgu häbelikult maha...

[necromancer]

Mõne aja pärast istub üleval talal üks tüdinud näoga rott ja lutsub suus sääske. Sellest needusest on vahepeal kasu ka...kasu? ...narruse triumf... Jacrot katsub võimalikult varju jääda ja mitte ennekõike Lindale või kassile silma jääda.

[Ove]

Atinius astub pisut lähemale ning sõnab: Ma ei saaks ei öelda isegi siis, kui seda mult surma ähvardusel nõutaks. See oleks vale. Kogu selle aja, kui sind minult võeti, olen ma kartnud, et oled surnud. Nüüd leian, et see kartus osutus tõeks. Senimaani kardan, et sa oled vaim, kuigi sinu käsi tundus ehtne. Ta embab Varju: Kuidas sa saad sellist asja üldse küsida, mu arm?

[Shadow]

Oh, see on pikk lugu, naerab Vari. Sa ei usu, kus ma kõik pidin käima ja mida kõike tegema, et endale tagasipääsu lunastada... Aga meil saab nüüd olema aega sellest rääkida... Suudad sa veel karuks muutuda, nagu varem? Siis võime koos edasi reisida, sina karuna, mina kotkana, nagu tavaliselt... Ning ma olen ehtne, selles võid kindel olla... Ta võtab toolilt oma mantli ja nurgast vibu ning vaatab säravate silmadega Atiniusele otsa. Tuled sa minuga?