Tervitused külastajatele!

[Ove]

Loomulikult tulen, mu kaunis pääsuke. Karuks muutmist pole ma proovinud, kuid kardan, et koos vereneedusega kadus ka see. Kuid pole hullu, mu jalad on veel endised ning olekski vaja pisut liikuda. Ütleb ta kõhtu patsutades. Ringi vaadates paneb ta roosi rahakoti kõrvale lauale ning ütleb Lindale: Kui see mõrtsukas peaks tagasi alla tulema, siis antke talle see lill ning öelge, et kui ta kõige vähem mind ootata oskab, siis ilmun ma välja, kuna mulle jäi siiski midagi iidsest needusest.
Seda öeldes muutuvad ta pupillid piklikuks, kui kassil või maol ning Linda tunneb, kuidas tema südamesse tekib kül klomp, mis kaob, kuid Atiniuse silmad taas pruuniks ning heatahtlikuks muutuvad. Ta pilgutab neiule silma.
Ta pöörab ümber ning küsib muigega: Kas me suundume Teliari?

[Shadow]

Vari naeratab ning tõmbab ta lihtsalt kättpidi uksest välja...

[Cygnus]

nimetu irve vaikselt kaob ning ta vaatab järsku lae all olevale rotile otsa.. seejärel tõuseb ka lauast ning väljub kõrtsist.. hingab seal suure sõõmu värsket õhku ning suundub vasakule.. vaatab veel enne lahkuvale paarile järele..

[Shadow]

Thekla on kõike toimuvat hiirvaikselt köögiukselt jälginud ning näost üha kaamemaks läinud. Ja kui kõrtsiuks lahkujate järel kinni paugatab, vaatab ta neile järele, pöördub siis järsku ja tormab kui unesliikuja trepist üles, isegi vibu käest panemata. Surub end üleval hämaras koridoris vastu seina ning varjab näo kätega. Ja nutab hääletult, kuid ohjeldamatult...

[higgins]

[necromancer]

Jacrot istub endiselt talal...nagu seda teeb rott, kes on endale arendanud tubakasõltuvuse. Püsimatult ja aega-ajalt midagi närides. vaikselt mõtteid mõlgutades.
...ma vikan õnnelikke lõppe... kohutav kuidas üks ilus lugu saab nii halvasti lõppeda... kuid lõpp...kes rääkis lõpust... Me teeme selle loo 3 vaatusega... me kohtume... ja ma kohtun nende lastega ... oh neid vallatuid ohverdamisi... ja ühel päeval rahvas tantsib mu haual... see on julgustav mõte...
Jacrotil hakab oma mõtete sees igav ja ta piilub põrandalaua august teisel korrusel toimuvat...

[chloe]

[necromancer]

Jacrot vuristab mööda tala, kuni jõuab auguni, mille kaudu pääseb ülemisse tuppa. Jackrot pistab pea august välja ja vaatab uurivalt ringi.
Veri...tore.. ma saan inimese kuju tagasi võtta...

[Shadow]

Thekla kuulatab. Sammumüdina peale üritab ta ennast kokku võtta, vaatab kiiruga ringi ning lipsab esimesest ettejuhtuvast toauksest sisse. Mingi privaatsus peab inimesel ometi olema...

[necromancer]

Thekla näeb, kuidas rott jookseb üle toa ja hakkab maast verd lakkuma. Paisatab, et ta hakkab selle peale kasvama. Kuni Thekla seisab noor haldjas, kes kannab Jacki riideid. Ta uurib oma käsi, nagu ta näeks neid esimest korda. Ta hääl ehmatab oma kõlavuse ja mahedusega, kui ta lausub poollauldes: Kurat...haldjaveri... oli seda nüüd tarvis...

[Shadow]

Thekla unustab silmapilk, milleks sellesse tuppa puges. Ta silmad lähevad ehmatusest pärani, pilk volksab kordamööda haldja näole ja Jacki riietele - ja siis sööstab ta tagasi uksest välja, seisatades koridoris hetkeks, et kuulatada toast kostvat ning samal ajal ka oma nägu kiiruga ära kuivatada.

[necromancer]

Jack on täiesti endasse tõmbubud ja vaatab oma käsi. Siis ta avastab, et toas on peegel. Ta keerab ennast selle poole ja uurib ennast. Tal on endisel teatud vanad näojooned, eriti tuleb see välja ninakujust, aga muidu noor haldjas.
...mis imelik kokteil see oli... oleksin võinud vanduda, et mitte haldjaveri... ja mis nüüd... ma näen välja nagu puberdeedis haldjas...
Jack pöörab ringi ja viskab kahtlustava pilgu verele. Ta sammub aeglaselt akna juurde ja vaatab välja.

[Ghostwizard]

Üks vanemapoolne võluri välimusega mees astub uksest sisse. Ta rõivad on sinised ja hallid, ta kannab käes vana saua ning lähemalt on aru saada, et tegu ühe noore ja ülbe võluri õpetajaga. Ta sammub vaikselt kõrtsileti äärde ja istub ühele baaripukile maha ning vaatab ringi. Lõpuks ütleb ta: "üks õlu" ja jätkab rahva silmitsemist, panemata tähele fakti, et kõrtsmikku pole.

[chloe]

[Cygnus]