1. Esimene filosoof pole tuhas olnudki. Või vähemalt juba ammu mitte. Mõned aastad.
2. Vaimne nauding on suvaline tegevus, mis lisaks fyysilisele ärritusele (või ka selle puudumisel) tekitab subjekti kõrgemas närvitalitluses meeldivatele fyysilistele ärritustele analoogseid reaktsioone.
Mõnele meeldib maalida, mõnele luuletada, mõnele kokata, mõnele trammivagunis väikesi tydrukuid vägistada. Samas teeb mõni teine sarnaseid tegevusi igapäevase töörutiini raames ja ei leia sellest midagi meeldivat. Maitse asi.
Peaasi, et inimene oleks yldse võimeline midagi vaimselt nautima. Mõni on. Mõni pole kah.
Tegelikult ei ole see yldse oluline, kas v.n.-t pakkuv tegevus on hobi või töö. Minu meelest (aga mina olen rogue) ei ole mingit mõtet teha tööd, mis mingit lusti ei paku. Teine asi, et mõnda inimest mõne asja juures rutiin häirib, mõnda mitte.
Siinkohal tähendamissõna:
Jalutas noormees kuurordi rannal. Nägi kena neidu. Astus ligi ja hakkas moosima. Neiu kuulas, kuulas ja ohkas. "Kuulge, noormees, mis ametit te peate?" - "Treial olen." - "No ja kujutage ette - teil on puhkus, ilm on ilus, te tulete randa jalutama, aga siin on aina treipingid, treipingid, treipingid..."
3. Miks mulle tundub, et Zoidbergi vaimsed õpetajad on mingid eriti kidurad kööbakud? Või siis modellid. Me ju teame, mis saab nendest tydrukutest, kes oma hommikust putru kenasti ära ei söö.
4. Tegelikult on Zoidbergi jutt puhas enesekaitse. Temale meeldiks muidugi, kui kõik inimesed järaksid oma papimaitselist kaeratummi tuimade nägudega nagu team sugulased kooreyraskid. Sest kui nad vähegi elurõõmust ja naudingutest hooliksid, siis...
Väljavõte tsaariaegse kokaraamatu sisukorrast:
vähisupp
krevetipyree
vähipirukad puljongiga
saiakesed krevetikreemiga
homaarid
...
Taipate?