Postitas Orz 8:52 17. Nov 2004
Ükski inimene ei peaks siiralt arvama, et tema on maailma kõige-kõige kangem või viletsam.
Noh, inimeseloom võib ju seista lodja peal, hingata sõõm läheduses asuva nutriapesa ja kalmuse järele lõhnavat õhku ning mõttes röökida: "MINA olen navigaator. MINA olen iseenda peremees ja kogu maailma peremees! Mina olen maailma naba". Poleks paha. Ego trip looduses oleks tegelikult päris funky. Juhtub lodja kipper tsipa pussu laskma, siis see pole mitte mitte mingi "peer 2 peer" vaid tõeline valitseja panus ökosusteemi heaolusse ja omapoolne hääl ilmastikukontrollis. Mis saakski parimal laevnikul olla kliima soojenemise vastu.
Aga näe, inimene on kaotanud oma raha, moori ja lootuse, rääkimata lodjast. Silma paistva päikese ja meeleheite tõttu ka enamuse oma silmanägemisest. Nõnda haledalt lõngub teine heledal päikeselisel alleel, kõigi silme all, ent ometi mitte märgatud, ja üksildane, seal ta kõmbib ja tunneb, kuidas jala alla jääb pehme, soe ja rasvane pasta, õhh seda siirast kurvastust - see on koerajunn. Siis mõtleb ta nii: "Mul läheb sitemini kui kellelgi teisel! Vat kus mind alles vitsad peksavad! Valus on! Küll on hale lugu!" Kui ta ka teise jalaga rammusa koerajunni sisse astub, siis on täismäng! Kuna ilmselt enam hullemaks ei saa minna, siis lihtsalt peab paremaks minema. Vana moodi enam elada ei saa ja uut moodi veel ei oska: midagi peab juhtuma! On aeg kukkuda laginal naerdes vitsti sinna õnnejunni sisse maha ja näha asju teises valguses.
Suurepärane hetk meie kangelasele kuulda müttava koera lähenemist, elegantselt viimasel hetkel peatumist ning tunda, kuidas koer tõmbab keelega üle näo, justkui küsides: "Peremees? Peremees? Mis on parim asi maailmas?". Ning seejärel, süüdimatult ja jõuliselt kiirendades kappab eemale meie peategelasega kohtunud lustlik muruplatside minöör, saba sirge ning põsekoopad täis tuult.