Tervitused külastajatele!

[Attila]

Teda on raske tähele panna. Poolläbipaistvana hõljub ta läbi õhu. Väike haldjas. Neli kiilitiiba hääletult surisemas*. Käes võlukepike, viisnurkne täheke otsas. Vaadates naist toimetavas toetub ta ühe võilille peale ja ohkab õndsalt. Ta töö on siiski vilja kandnud ja igal pool on rändurid jälle teel. See siin polnud otseselt just tema töö aga ikkagi. Kui päike tõuseb siis juba kõikjal. Rõõmsalt sirutab ta end õie peal välja... Ja rautatud saabas, milles kellegi jalg seees astub brutaalselt lille haldjaga laiaks.
Mees. Uhkeis rõivais. Uhkeis ainult siiski niipalju, et saaks määratleda tema rikkust. Siin-seal on siiski pikkadest üksildastest rännakutest märku andvaid PLEKKE. Ta näib tüdinuna. Nii tüdinuna nagu oleks poolteist aastat ühe koha peal passinud.
Rind kummis astub ta ukse peal seisva neiu ette, käsi mõõgal ning deklameerib: "Luuugupeetud daaaam! Kuuuninga niiiimel. Teaaaatan teiiiile suuuurima rõõõõmuga, eet teeeie KUIii seeeelle koooha õiiigusjärgne ooomanik võõõlgnete kuuuningale üüühe ja pooole aaasta maaaksud. Seee teeeb täääpselt viiisküümmend kuuuldmünti pluuuss iinflatsiiiioon ja iiintressiiid."

*Kui neid näeks, mõtleksid surina juba ise juurde.

[Shadow]

"Ma olen kuninga ohvitser, mitte kõrtsmik," nähvab naine järsult. "Koha õigusjärgset omanikku võite siit ise otsida. Ning nõuda kuninga nimel makse ennast esitlemata ja ühtegi oma õigusi tõendavat paberit näitamata - te jätate kuninga ametnikest halva mulje, isand."

[Aweron]

Lahti jäänud ukse tagant kostab äkki aina lähenevat ähkimist, segatuna veidra kriginaga. Mõni hetk hiljem krigin vaikib ja ukselävele tuigub kiitsakas noormees. Pikad saapad, puhvis püksid, erkpunane avatud kuub. Higiste juuksesalkude otsas istub päevinäinud karusnahast mütsilotu. Kuid kõige tähelepanuväärsem on ta õlal kiikuv kahekäekirves, kaetud keeruliste mustrite ja joonistustega. Näha on, et ilmselgelt on relv poisi jaoks liiga raske ning kohmakas.
"Ummm.. privet!" pomiseb poiss ja taarub lähima pingi poole. Istumisaluselt tolmukihi hoolikalt maha pühkinud, asetab ta veidrate grimasside saatel kirve tümpsuga maha ning sobrab oma paunas, õngitsedes välja veelähkri. Taas kostub veidrat kriginat, mille peale kirvele saab osaks matsuv jalahoop. "Ära mölise, kazjol!"
Paar lonksu lähkrist võtnud, jääb noormees nukra näoga sõjakirvest põrnitsema, omaette ohates.

[Shadow]

Abaluudeni rippuva tumeda ja sõnakuulmatult lokkikiskuva juuksepalmikuga Ichthaseni ratsaväeohvitser jätab maksukoguja sinnapaika ning teeb paar sammu noormehe poole, huvitatud pilk kirvel. "Ilus relv," sõnab ta tunnustavalt, "On see Rjuvenist pärit?"

[Aweron]

Turritavate salkude alt välgatavad tumepruunid silmad ning hindav pilk libiseb kiirelt üle kadetivormi ja saabli, enne kui tuleb vastus "Nje znaju, vanaisa oma oli. Nüüd on minu. Ilus on, da. Tahad? Tasuta annaks...ainult... problem jest.." Noormees köhatab viimase lause juures ja niheleb natuke, heites altkulmu pilgu kõrval vedeleva kirve poole.

[Shadow]

"Ei, tänan, vastab noorik kiiresti. "Pole sedasorti relvaga treeninud ja ratsaväelasele ei sobi ta ka." Naeratab siis. "Mina olen Lana Sidhem. Kellega on mul au?"

[Attila]

Maksukoguja on veidike taskutes tuhninud ja lagedale toonud mingisuguse ametniku kirjutatud maksukoguja ametitõendi*. Nüüd lappab ta paksu raamatut mille plekilisest kaanest võib välja lugeda "Suur Mksukouja suhtls sõnasik". Näpuga järge ajades jõuab ta ilmselt õige kohani välja ja pöördub taas sõjaka naise poole.
"Seeda võiib iigaüks ööelda, et ta kuuninga sõõdur on. Kuiii saa maaksmiseest keeeeldud siiis... ", pähe tekkib pingutav ilme nagu üldse tsiteerivatel inimestel, "... oootab suu vaara koonfiskeerimine seeal huulgas peaaa...", eriti pingutav ilme "... saaa kaaavalpeast maats ja muiiduleiva sööööja. Paaaragraf 590.18n47,5*r aaalusel ooled juust siina nüüüüd seelle maaaja oomanik kooos võõõlgadega."
Kuskilt ilmub lagedale kasutatud taskurätt ja maksukoguja pühib higi.

*Düsgraafia lvl 19

[Shadow]

"Minu poolest võid sa kogu selle peremeheta kõrtsi oma maksude katteks võtta," saab ta üle õla vastuseks. "Paki see endale kotti ja kõnni edasi." Kirveomanikku aga vaadatakse hoopis sõbralikuma pilguga.

[Aweron]

Kirveomanik sügab kukalt, kuulab ära Maksukoguja heietuse umbes poole peale, rehmates siis käega.
"Misha olen.. ja spakuha, pole siin mingit aud vaja, kõik omad." pöördub ta uuesti kadeti poole. "Aga kindel et relva ei taha? Vanaisa mul hoidis selle asjaga poolt rügementi ühes mäekurus kinni. Turvist lõikavat kah nigu maslot..ehm... võid" Kirve pool tuleb selle jutu peale juba väljas kuuldud krigin, mille peale Misha silmnähtavalt turri tõmbub.
"Odin moment" Nooruk punnitab suure vaevaga kirve õlale ja marsib urisedes välja vihmaveetünni juurde. Sulps! teeb relv terapidi tünni kukkudes.
"Tak.. nüüd on natukeseks rahu" on omanik ise rahulolev.

[Shadow]

"Oota, kirvel endal on kah midagi asja kohta öelda või?" venitab Lana naljatamisi tünni poole kiigates. "Aga selle kohta, mida teie vanaisa sellega tegi, kuluks kuulda küll, kuni hobune puhkab..."

[Aweron]

Misha niheleb natuke, punastab kergelt, kiikab tünni poole ja köhatab siis.
"Erm... sellega on sellised lood... nu... mmm.... ma alustan parem algusest. Vanaisa mul oli suur Geroi. Juba minuvanuselt loopis ta vasaku käega metsa vahel bandiite põõsasse, maadles karudega ja tegi muid selliseid Geroi asju. Rändas palju ringi ka, otseloomulikult. Ja kuskilt hankis ta selle kirve. Keegi täpselt ei tea, kust või miks või kuidas. Igal juhul ükspäev oli tal kirves kaenlas ja vsjo. Lammutas sellega puid, kive, turviseid ja inimesi nendes. Tipp-topp Geroi noh, kak nada" Nooruk tõmbab hinge ja võtab lonksu oma lähkrist.
Nu ja juba siis, kui ma väike malõsh olin, rääkis vanaisa mulle, et ükspäev pean mina tema tööd edasi tegema. Ka suureks Geroiks saama. Lasi mul ennast oimetuks harjutada, joosta ja rabeleda. Aga nuh vanaisa oli mul nagu medved ka, üle kahe meetri pikk. Vehkis selle kirvega ka ühe käega, kui vaja. Aga mina nii suur pole, nje magu. Pealegi vanaisa rääkis, et ainult tõeline geroi saab kirvest kasutada nii, nagu ei kaaluks see midagi.
Misha heidab pilgu Lana poole, kontrollimaks, et viimane pole magama jäänud ning jätkab siis, "Nu vot, kaks kuud tagasi pistis ta mulle kive sülle, rabas kratist kinni, virutas jalahoobiga tänavale, öeldes "Nu Misha, nüüd sinu aeg tulnud. Saa Geroiks. Tee nii, et dedushka uhkust tunneks" Seejärel läks tuppa, jõi ära kannutäie õlut, ütles kaasale "Nada iti, babulja! Ne grusti, zdat budu!" ja heitis sängis hinge. Nu ja ma nüüd siis proovingi geroiks saada... aga raske on... too asjandus kaalub rohkem kui rauda täis vanker. Ja.. vanaisa ei rääkinud päris kõike selle kohta ka..."
Misha nihutab karusnahast mütsi rohkem kuklasse ja sügab nukralt ninajuurt.

[Shadow]

"No küllap pead ise avastama," lohutab Lana. Keelest arusaamisega ei paista tal probleeme olevat. "Kange mees oli su vanaisa siis, küllap tema verest sullegi midagi pärandus. Kus sa siis Geroiks saada kavatsed?" Tasapisi hakkab ta ametlikult teietamiselt sõbraliku sina peale minema.

[Attila]

Maksukoguja haarab taas raamtu järele. Mingi tundmatu registrikoodi järgi on võimalik sealt väga kiiresti leida vastusi vabandustele, mis ihned talupojad välja mõtlevad. Maksukogumine vana ja iidne tarkus.
Kuid millegipärrast ei leia kogu punases midagi. Lappab siit, lappab sealt, siis pühib taas taskurätika otsaesist ja mõtiskleb.
Natuke imelik tunne sees astub ta soeneva hilishommikuõhu käest jahedasse kulunud kõrtsituppa. Kuskilt baari taga on isegi luuk, mis keldrisse viib. Siin on veelgi jahedam.
Oii jeeesssus küüll!, kostub alt kui esimest veinitünni uurima hakatakse.
Pikk vile ja köhimine saabub kui esimesse ettejäänud õlletünni nuusutatakse. Mingi sisemine jõud paneb maksukoguja tegutsema. Tegutsemisiha on pärast aastat paisu taga kogunemist tammi alt pisikese augu uuristanud.
Oma mõõgaga kraabib mees tünnilt maha sildi õlu. Veidikese aja pärast ilmub sinnasamusesse uus uuristus: "Viin". Natuke veel aega ning juba kallab ta poole sisust teise, seekord tühja, tünni ning läheb kolmanda aamiga vett otsima.

[Aweron]

Misha urgitseb natuke näpuga lauda.
"Nu ma juba avastasin ... see kirves... see nagu minu küljes kinni.... korra mne piki pead löödi ja kirves ukradili. Hull pazoor oli. Kuni ma ühe nurga peal sellele otsa koperdasin. Teinekord olin nälga suremas, üks kaupmees mnoga deneg pakkus. Mõtsin, mis ikka, parem elus Geroi ilma kirveta, kui nälga surnud Geroi kirvega. Et ostan mõõga hoopis. Järgmine utra ärgates oli kirves pea all mul. Kolm päeva jooksin kaupmehe meeste eest ära, kes petmise eest po mordu tahtsid anda." Noormees ohkab ja kiikab tünni poole.
"Nada ta tegelt tünnist välja võtta, muidu ei jõua sõimu ära kuulata. Otnashdi terve öö ei lasknud magada, kui porilompi pillasin. Aga nu, mis teha... Muide, sina mis? Ka geroiks õpid? Loshed on ja mõõk ka..."

[Shadow]

"No tegelikult... kooli lõpetasin, tööd otsin. Kuhugi ihukaitsjaks või kaubavoori saatjaks. Madrusena ei peaks kah hätta jääma, üle kümne aasta merd sõidetud. Aga iga kapten ei taha naist laevale. Ja hobust ei tahaks maha jätta. Kooliga see häda oli, et õpi aga, kui maksta jõuad, aga tegevväkke naisi ei võeta." Lana ohkab, aga jälgib silmanurgast maksukoguja teekonda keldriluugist välja. Ning miski ta pilgus ei tõota head. "Nii et edasi vaata ise, kuidas saad."