Dragon.ee foorum

Vot sellega, et roostes rõngassärgid (nagu ka kiivrid jms) on autentsemad kui mitteroostetanud, ma pole eriti nõus- iga endast lugupidav sõjamees pidi hoidma oma varustust eeskujulikus korras, sest et sellest sõltus tema elu. Kui lasta roostel külge hakata, võib probleem süveneda nii kiiresti, et varustus, noh, ei kaitse enam . Kui inimene oli juba NII vaene, et ei suutnud tagada oma varustuse korrasolekut, siis ta müüs selle maha ja ostis põllulapi nt, kui ta just ei läinud sõtta ega saanud rikkaks/surma.
S
ee kõik on IMHO ja kõigutamatule ning täielikule tõele ei pretendeeri.

See, keda sa kirjeldasid on mitte tõeline sõjamees, vaid tõeline nahahoidja.

Noh jah - selles osas pean jälle taaskehastajate kaitseks välja astuma.

Olles oma varustust 2-3 üritusel kasutanud ja treeningutes kaa aeg-ajalt on sellel juba üsna mehine higi ja vere lõhn juures ning paigatud ja lapitud kasutusjälgi kaa kõikjal. Tavapilt taaskehastajast pole sugugi peps ja klantsitud (piduriided on piduriided - aga need olid ka muinasaja inimesel VÕIMALIKULT uhked).

Teisalt oleks mõnes mõttes ka loll hakata uut ja korralikku varustust spetsiaalselt lõhkuma või "vanutama" mingil dubioossel autismi eesmärgil - see on jälle teispidi vale arusaamine ajaloost.

Probleemistik on veidi samalaadne mis arheoloogiliste esemete konserveerimisel, elik mis seisu me peaksime üritada saavutada: stabiilset nii nagu on; stabiilset nii nagu on aga puhastatud (et saaks muuseumi välja panna ja oleks midagi näha kaa); nii nagu ta kunagi oli (e. uus ja ilus ja läikiv) - kui viimane siis kas nii nagu ta oli loomise hetkel (eriti uus ja uhke) või nii nagu oli kasutamise hetkel (veidi väsinud)...


Üldiselt on ikka kuldne kesktee jälle mõtteviisis ja mitte asjas endas kinni. IMHO üks tervemõistuslik taaskehastaja hangib varustuse vastavalt oma võimetele (valmistab, laseb valmistada, ostab kasutatud), nii heas korras kui võimalik. Samuti üritab ta kasutada seda tervemõistuslikult ja heaperemehelikult - amortisatsioon on loomulik, hooldamine ja (kui see enam ei aita siis) ära viskamine kaa.

Parandades tuleks võimalikult palju stiili säilitada ja mida uhkem ning ilusam kogu asi välja näeb, seda pikem till on. Kõik viitab sellele, et muinasaegne inimene mõtles selles osas täpselt samuti kui tänapäevane.


Exempela causa - mõelge nüüd ise: teil lähevad veidi katki teksaspüksid aga ära visata neid ei taha. Loomulikult üritate neid parandada võimalikult "nähtamatult".

Dani kirja peale lähevad normaalsed ka närvi mõnikord, ärge muretsege

See keskmise Eesti taaskehastaja kirjeldus oli suht hea. Dan on nagu mõistuse hääl meil siin.