«Vägivald on meie meetod»
Nõnda pealkirjastas (superhea kirjanik) Theodore Sturgeon oma eessõna Philip José Farmeri (veel üks vinge kirjanik) romaanile «A Feast Unknown: Volume IX of the Memoirs of Lord Grandith» (1969).
Ilmselt pole seda romaani paljud lugenud... seega pisuke seletus:
Raamatu aluseks on võetud miski Tarzani-kamm, kus siis kõik vägivaldsed kohad on asendatud räige panemisega. Noh, et kui peaks kellegi kõri nüsima, siis minnakse tegelasel hoopis hargivahe või tuharate kallale. Romaan ongi selline monotoonne ja lõputu panemine. Farmer võttis kirjutamisel aluseks teesi, et tavaline
fantasy kasutab seal vägivalda, kus tahaks hubast panemist kirjeldada... Tees on vaieldav, aga Farmeri nägemus ajab oma pervoossuses ajuti suisa laginal naerma.
Aga seos? Surra hüüatus vägivallast tõi selle meelde...