Ma ei oska seda hästi lahti seletada, aga kooliajal sai mul peaaegu veatult selgeks inglise keel (süüdi põhiliselt arvutimängud ja need fäntäsy raamatud). Seda õppisin 12 aastat 5 tundi nädalas.
Sama palju õppisin ka Eesti keelt, kuid tulemused märksa-märksa nigelamad. Eesti keel millegi pärast too eluperiood ei andnud mulle nii palju, ei tekkinud sellist sidet. Eestikeelne kirjandus ei paelunud mind nii palju kui see inglise keeles kirjutatu millele ligi pääsesin.
Teine suur turn-off mis eesti keelt minu jaoks isiklikult väga palju lörtsis oli "Küpsus" kirjand. Ja see, et sellest igapäevaselt räägiti ja hirmutati viimased 5-6 aastat põhi- ja keskoolis. See tuli sooritada korrektses eesti keeles, kuna aga kogu küpsuskirjand juba ainult ideoloogilisel tasandil mulle äärmiselt ebameeldiv ja ebaaus leiutis oli, siis ei saanud selle edukasse sooritamisse panustada, muidu oleksin tundnud, et vean ennast alt.
Tulemus oli see, et kuigi mu Emakeele kirjanduse hinne oli alati 5, sain küpsuskirjandi eest kooli ühe madalaima tulemuse
.
Nüüd arvate kindlasti, et küll see kek on ikka loll. Võimalik, et olen, aga ma olen alati mõelnud, ära jää keskmiseks, kui ette otsa ei ole võimalik trügida, siis jää pigem taga otsa, põhiline on mitte jääda keskmiseks.
Ülikooli sisse saamiseks oli riigieksamitest ainuke mis kaalu omas kirjandi sooritus
.
Mul ei tekkinud ühtegi probleemi saada sisse täpselt sinna kuhu tahtsin, kuigi kirjand oli sooritatud miinimumi peale, millest alla poole ülikoolid enam jutule ei võta.
Venekeelest, mille õpingutele investeerisin 7 aastat ma rääkima ei hakkagi. Venekeelt lihtsalt ei tahtnud selgeks saada siis, ja väga edukalt õnnestus see mitte-selgeks-saamine.
isvinitje, ja ne gavarju ba ruski...