Kõik see järgnev on puhas vale (tõde on kusagil olemas) Kui ei usu, küsige Dookerilt järele.
Läksime viiekesi ratastega Taevaskotta, et jääda sinna ööseks ja ilmutust oodata. Mõte oli selline, et võtab veidi viina (seda oli palju, sest kõik kaasasolev raha läks viinale ja õllele) ja kontrollib ühtlasi vana rahvapärimust. Ei, ei. Sõnajalaõit ei otsitud, tehti hoopis midagi muud. (viinavõtmiseks võib ju igasugu põhjusi leiutada:)
Nimelt rääkis vanarahvas, et Väikeses Taevaskojas olevast koopast ilmub ainult ööl vastu jaanipäeva imekaunis valgejuukseline neiu ja tuleb tema juurde kui noormees seda väga soovib. Muul ajal pidavat ta aga seal kuduma hõbedast (kohapeal oli millegipärast kirjutatud, et kullast) kangastelgedel miskit asju.
Niisiis ootasid nad kõik ilmutust ja olid kõik asjaga ametis nagu usklikud kirikus, ei mingit pila ja lõõpimist, võtsid viina, rääkisid vanasid lugusid ja vaatasid koopasuud.
Niikaua kui kõik jommis peaga magama jäid. Peale ühe.
Hommikul ärgates avastati, et kaaslane on kadunud.
Hõiguti teist ja ei vastanud. Otsiti kõik kohad läbi kuni keegi külmakindlam õllekõhuga noorsand läbi vee kahlas ja igaks juhuks ka koopasse vaatas.
Ta leidiski kadunud kaaslase üles. Imelik oli ainult see, et tegelane istus maas, läbimärg ja nuttis, hoidis seinast kinni, kuhu oli sügav käejälg jäänud. (nagu sõber katsus, peopesa jälg oma 10 cm sügavusele.
Sügava veenmise ja mis seal salata, ka jõu abil lohistati ta sealt ära. Tükk aega keeldus ta millegist rääkimast, vaid nuttis. Lõpuks kui juba vihaseks saadi näitas ta peotäit hõberaha ja mingit jubinat (otstarve tundmatu), mis tundus ka hõbe olevat. Sellepeale vajus kogu seltskond koopasse ja tegid seal isegi kaevamistöid kuid ei leitud midagi.
Praeguseks tean, et tegelaselt saadi pika punnimise peale veidi sõnu suust, et ta nägi ja rääkis tüdrukuga, millest, sellest keeldub rääkimast, tõbrik, ütles et tahab vaid tagasi, aga nagu tuttav ütles, nad seda asja nii ei jäta.
Te ei usu? Minge ja vaadake käejälge, see peaks veel seina sees olema. Ja hõberahad on ka täitsa ehtsad, kulunud küll kuid kahel neist oli keskel auk ja osadel olid arvatavasti araabiakeelsed märgid.
Minu arvates oli tegemist seisundiga delirium demensis ja hõberaha leidmine pole miskit imevärk...ok...haruldane küll aga ikka tuleb ette
Kui midagi ma veel sest aardeleiust teada saan, eks kirjutan siia.
Nii see läheb kui liiga palju ERM arhiivides tuhlata ja pärimusi tõe pähe võtta ja siis ennast segi kammida kohapeal
Jah ja kuna on tegemist ilmutuslike asjadega siis moderaatoritele
mõtlemiseks, äkki paigutada see värk igaks juhuks võitlustandrile:)))