Dragon.ee foorum

Hallides kuubedes mehed tulevad ja vaatavad foorumiväljakul ringi. Ühte kohta on kogunenud grupp isekeskis vestlevaid ja lärmavaid inimesi. Nad liiguvad sinnapoole, õlal palgid. Nad asetavad palgid maha. Üksteise peale. Nagu nõiaväel kerkib inimeste ümber maja. Maja, mille aknad on muinasjutuvärvi ja mille katus on pehmetest jutuõlgedest. Nad ronivad üles, mööda redelit ja panevad maja külge puust vaigulõhnalise sildi, millel on kollane lohe.

Keegi hallkuub kleebib kõrtsiuksele sildi: "Vajatakse kõrtsmikku". Keegi mööduja vaatab seda, kuidas taas linna keskel hea kooskäimiskoht ärihuve teenima hakkab ja sajatab endamisi. Esimesed tuvid laskuvad õlgkatusele, ning korstnast väljub esimene suitsuvine.

Uksest sisse astunud samblarohelises keebis rajaleidja vaatab pika pilguga tühjas kõrtsitoas ringi ja pärib: "Kulla kõrtsmikuhärra, kas mina olen tõesti su esimene kunde? ole siis nii hea ja vala väsinud rändurile toop õlut ja paku midagi hamba alla." Raskelt istub ta kõrtsipingile ja avab keebihõlmad, toetades oma pea palkseinale.

Tükk aega väljas kõhelnud kavala pilguga punapea
, kes on endale pika kahiseva tantsuseeliku selga tõmmanud ning külmakaitseks paksu villase suurrätiku õlgade ümber mähkinud, astub esimese kunde kannul nüüd hoopis julgemalt sisse, seab end ahju ligi istuma, sirutab jalad mõnusalt puhkama ning vaatab kodunenult ringi. Vähe seda rahvast veel, vähevõitu. Aga küll nad tulevad, kus neil pääsu. Peaasi on endale kohe alguses mõnusaim koht kätte leida, kust kõigel toimuval silm peal pidada.

Suitsuse lae alt kostub krabinat. Ahi näikse sisse ajavat.
Kuivõrd kõrtsis veel üsna vaikne on.
Pikema vahtimise peale on näha et ka on kõrtsi jõudnud.

Rahulikult on ta ennast keset lage, just laes rippuva tõllaratta kinnituskonksu juures, sisse seadnud. Närides köögist näpatud küpsisepoolikut uudistab ta üle pika aja linnamelu.

Keegi piilub aknast. Vaatab, mis seis on. Siis piilub uuesti. Julgemalt. Minut hiljem avaneb väga-väga vaikselt uks. Mingi nägu piilub, uurib, kuulatab. Siis hiilib sisse. Sada hõlsti-ürpi ümber. TÄIESTI ilmetu tüüp. Valib uksele kõige lähema istekoha. Et kui andmiseks läheb,mida selliselt sõbralikult kõrtsilt küll oodata ei oska, siis oleks hea hit-and-run'i teha... Salaja rüüpab enda kaasatoodud märjukest, kuivõrd kõrtsmikku ei paista...

Uksest keksib sisse pikajuukseline muretu poiss nagu lapsed ikka. Läheb ja küsib kõrtsmikult ühe apelsini ja hakkab seda koorima.

Hakkab vaikselt hämarduma. Läbi peenikese vihmasabina liigub kõrtsi poole üksik ratsanik, kes talli juures peatub. Hetke kõrtsist kostuvat kära kuulanud, heidab ta ennast sadulast maha ja talutab talli, andes tallipoisile märku hobune lahti valjastada. Oma seljal olnud pika ammu asetab ta ukse kõrvale.

Kõrtsiuks paotub käratult ja mees lipsab sisse. Kui keegi teda vaataks, nähtaks, et tegemist on pika noore mehega, kes kannab tumerohelist rännukeepi, kerget nahkturvist ja vööl pikka ning kitsast mõõka. Kuid keegi ei vaata teda ning noormees lipsab vaikselt leti äärde.

Õhtust, kõrtsuhärra. Kas väsinud rajaleidjale satuks ehk üks kosutav õllekannuke nina alla? Ja ka uudist kuulaks meeleldi.