Postitas Teemon 15:52 5. Dets 2003
j6ulujutt kivir2hult, pisut t6sisem
See juhtus jõulukuu esimesel hommikul.
Laps oli juba ärganud ning tõtanud akna juurde et vaadata,
kas päkapikk
tal ka sel aastal öösiti külas käib. Tõepoolest - õhtul aknalauale
asetatud sussi sisse oli öö jooksul ilmunud suur komm. Laps
sõi selle kohe ära. Siis märkas ta isa sussi.
Suur veidi rebenenud kannaga tuhvel oli samuti aknalauale
tõstetud ning selle sisse oli torgatud liitrine viinapudel.
Laps ei imestanud sugugi, et päkapikk ka tema ammu lapseeast
väljas isa
niimoodi heldelt meeles peab. Miks mitte? Ka jõuluvana toob
kinke kõigile.
Laps läks vanemate voodi juurde ja asus isa äratama.
"Tõuse üles, sul on sussi sees pudel," teatas ta.
Isa paotas uniselt silmi. "Noh, mis päkapikk sulle tõi?" küsis ta.
"Kommi," vastas laps. "Aga sulle tõi pudeli. Tule, võta ära."
"Mis pudeli?" ei saanud isa aru. "Tõi mulle pudeli? Mis jutt
see on? Ka ema
oli ärganud ja istuli tõusnud. Ta kiikas aknalaua poole.
"Ongi pudel!" ütles ta. "Küll sa oled lapsik!"
Isa ajas end ägades püsti ja põrnitses jahmunult oma pilgeni
täis tuhvlit.
Viinapudelit ära tundes muigas ta lõbusalt.
"Noh, aitäh päkapikule!" lausus ta ning püüdis emale musi
anda. Aga ema tõmbus kõrvale.
"Hakkavad need vanad naljad jälle peale?" küsis ta pahural sosinal.
"Ostnud endale siis poolik, kui muidu ei saa, aga terve liitri!"
"Ma mõtlesin, et sina panid selle mulle sussi sisse,"
sosistas isa vastu ja oli imestunud näoga.
"Ära mängi lolli!" nähvas ema ning ronis pahaselt voodist välja.
Rohkem sel päeval salapärasest viinastjuttu ei tehtud, aga
kui laps õhtul
taas oma sussikest aknalauale seadis, urises ema kurjalt isa
kõrva juures:
"Kas sul on homme hommikuks ka viinapudel ostetud?"
"Kallis inimene, saa aru..." hakkas isa seletama, aga ema ei
kuulanud teda.
Torganud salaja lapse sussi sisse paki küpsiseid, rullus ta vihaselt
vatiteki sisse nagu pelmeen.
Hommikul ärkas isa selle peale et tema voodi ees seisis laps ja
kõneles:
Ärka ülesja võta oma viin tuhvlist välja. Aga minule tõi
päkapikk küpsised!"
"Päris napakas! " nuuksus ema padja sisse, samal ajal kui isa
õnnetu näoga,
aluspüksid lontis ja viinapudel peos, voodi kõrval seisis.
"On sul tõesti nii palju raha, et iga päev liitrite kaupa viina osta?
Võiksid parem midagi lapsele muretseda, vana joodik niisugune! Et see
viin sulle kurku kinni jääks!"
"Mina pole seda ostnud!" õigustas end isa. "Mina ei tahagi seda viina!
Tahad, ma valan selle kraanikausist alla?"
"Ah nii jõukas mees oled, et loputad selge viinaga
torustikku!" õiendas
ema sängist. "Kas hakkad varsti shampusevanne ka võtma?"
"Päkapikk vist tõi mulle..." pomises surmõnnetu isa, aga ema
üksnes sülitas sellise jutu peale.
Järgmisel ööl ei julgenud isa magada. Ta lebas tasakesi ja
valvas akent.
Mõlemad sussid oli ta padja alla peitnud, et päkapikk neid
kätte ei saaks.
Kuid vastu hommikut vajusid tema väsinud silmad siiski kinni ja
koidikuvalgus paljastas sedapuhku varakult ärganud emale halastamatus
selguses aknalaua, kus tagasihoidlikku piparkooki sisaldava lapse
sussikese kõrval laiutas isa tuhvel koos kaheliitrise
"Hennessy" konjakiga.
Isa ärkas ema röökimise peale. Ta kobas peaalust - üks suss
oli kadunud.
"Lurjus!" karjus ema. "Sa oled kogu oma palga maha joonud! See maksab
ju oma tuhat krooni! Küll võib üks inimene alatu olla! Vihkan
sind! Vihkan!"
Ja ema avas õhuakna ning virutas kalli pudeli alla sillutisele.
Isa tõusis ja pesi aeglaselt hambaid nagu surmamõistetu. Ta
ei söandanud
end õieti sirgugi ajada, kõndis küürus ja vedas jalgu järel.
Mõistmata,
kust niisugnne õnnetus talle kaela on sadanud, võpatas ta
alati, kui ema
suud paotas, ja tõmbus kössi - hoopi oodates. Ta tundis
südames pisteid ja
tema käed värisesid. Mitu korda üritas ta ema ette põlvili langeda ja
nuttes vanduda, et tema ei tea millestki midagi ja kõik need
hommikused
kingitused on tema jaoks vaid nagu kohutav, piinav unenägu. Kuid ema
astus temast üle kui koerast. Järgmisel hommikul leidis isa aknalaualt
puhtast kullast lipsunõela, päev hiljem hinnalise käekella ja seejärel
tohutu rubiiniga sõrmuse. Ema
lakkas isaga sootuks kõnelemast ja pidas teda vaimuhaigeks,
kes on pangast
laenu võtnud ja nüüd hullumeelses pillamiskires raha sirgeks
lööb. Kõik
saadud väärtasjad müüs ema maha, et kindlustada oma lesepõlve
siis, kui
võlausaldajad isale järele tulevad ning ta ära viivad. Isal läksid
juuksed oimukohtadelt halliks.
Siis saabus järjekordne hommik. Isa ei peitnud enam susse, ta teadis,
et see on mõttetu, hinnaliste kingituste voolu oli võimatu
peatada.Talvine
päike tõusis, ema ja laps magasid veel. Isa ajas end ettevaatlikult
põrandalt püsti. (Voodis ei maganud ta enam ammu, ema ei lubanud.) Ta
läks akna juurde ja võttis oma sussist välja kuldse korgiga
parfüümi. Selle
all oli mingi kiri. Isa avas selle ja, sättinud prillid ninale, luges:
"Viimaks võtan julguse kokku ja pöördun Teie poole, et öelda - ma
armastan Teid. Meeletult, kirglikult, pööraselt... Olen Teie järele
hull.Armusin
Teisse otsekohe, kui Teid esimest korda nägin. Kas Te üldse kujutate
ette, kui kaunis Te olete magades? Ma seisin lummatult,
pidasin hinge kinni,
kuid kui Te teaksite, mis toimus minu südames! Veel praegugi
näen silmi
sulgedes enda ees Teie suikuvat, nõtket tiigrikeha. Oleksin tahtnud
Teid suudelda, puistata Teie säärtele tuhksuhkrut ja rosinaid... Mu
ihaldusväärseim suhkrupoisu! Teadke, et olen Teie heaks
kõigeks valmis. Mu
arm, mu ainus! Mu elu suurim aare, päikesest kullatud hellake! Mu käed
värisevad Teile kirjutades nii piinav on mind vallanud
saatuslik kirg. Ah,
kui ma vaid võiksin loota,et
Te mindki lahke pilguga vaatate! Ma vist hulluksin õnnest!
Kuid ma ei tea, kas Teile üldse meeldivad päkapikud. Palun,
ärge otsustage
kiirustades! Teie põlgus tapaks mu. Ma olen Teie heaks kõigeks valmis.
Tahate, ma ajan habeme maha, tahate, ma riietun naiseks, ma
ei löö millegi
ees risti ette. Saage ainult minu omaks! Mu kullake, mu inglike, mu
parim..."
Alla oli kirjutatud - "Päkapikk Pepe".
Lisatud oli ka Pepe foto. Selle pealt vaatas vastu tugev, lihaseline
pöialpoiss, hoolikalt patsikestesse põimitud ruuge habemega. Päkapikk
kandis tihedalt liibuvaid mustast nahast pükse ja tema silmad olid
helesinised ning nukralt niisked.
Isa istus voodile. Ema liigutas end unes ja ohkas. Kiiresti
libistas isa
päkapiku kirja ning foto oma särgi alla. Ei, ema ei pea seda nägema,
kindlasti mitte! Isa tundis, kuidas tema süda vastu
lõhastatud kirjapaberit tuksub.
Käes oli alles teine advent.
Andrus Kivirähk