Postitas veiko100 18:29 7. Jaan 2004
Agincourti lahingus lasid inglise vibukütid esimese laine nooli Prantsuse ratsarüütlite pihta, kes siis märjal ja libedal põllul libisesid, paisates ka taganttulevad ratsud pikali ja pidurdades prantslaste edasitungi. Selle tõttu saidki inglased võidu - ebasoodsad maastikuolud prantslastele ja nende juhi vale otsus rünnata. Teistsuguste tingimustes kõva pinna puhul oleksid rüütlid inglaste kergejalaväe minema pühkinud ja Inglise kuulsad vibukütid oleksid jäänud kuulsusetuteks.
Mis puutub taktikasse varakeskajal, siis se oli täiesti olemas. Vaatleme siin kasvõi Karl Suure armee rünnakuid sakside vastu. Taktika järgmine: ratsaväerüütlid ründasid mitmelt erinevalt eendilt sakside formatsiooni ja tekitasid neile vastuvõetamatult suuri kahjustusi. Tõsi, see oligi niiöelda massiivne ja "ilma taktikata peale jooksmine", kuid ka see on taktika. Sest midagi keerulisemat polnud vaja, kuna sai ka hakkama sellega. Taktika ei ole ainult poris roomamine või äärmiselt keerukad kombinatsioonid piigi ja püssimeestega, vaid taktika on eelkõige käitumisviis lahingus, mille eesmärk on tulla võitjaks. Karl Suur oli üks neist väejuhtidest, kes ei kaodanud ühtegi lahingut.
"Kristlik usk on otsast otsani ohvrite toomine: oma vabaduse, uhkuse, enesekindluse ohverdamine, enda orjusse andmine, enese sandistamine." - Friedrich Nietzsche