Mis juhtus haldja ja preestriga...
Postitatud: 11:28 18. Veebr 2004siin on nüüd jutt sellest, mis siis ikkagi toimus kõrtsi teisel korrusel, kui jack'i all tappa üritati.. tundlikel alaealistel paluks mitte lugeda.. sisaldab verd ja pornot.. 
Haldjas siseneb preestri järel väikesesse ühe akna, voodi, laua ja tooliga tuppa ning lükkab selle ukse vaikselt riivi. Märgates, et preester seda nägi, vabandab preestri ees, et ei kavatse talle viga teha vaid tegi seda selleks, et keegi segama ei tuleks.
Preester vastab: "Mõistetav."
Haldjas kohmetub hetkeks ning laskub siis preestri ette põlvili. Järsku libiseb talle varrukast kätte pistoda, millega ta teeb osava lõike preestrirüü esiossa nii, et sealt peaks paistma tolle suguelund. Kostub kõlks, kui vööl olnud ohverdusnuga preestri seljataga põrandale kukub. Oma kurvastuseks ja veendumuseks leiab haldjas, et preestril ei ole suguelundit kogu täiega.
Selle järsult toimunud liigutuse peale astub preester sammu ehmunult tagasi, kuid on ennast hetkega kogunud ning lausub paar arusaamatut sõna koos keeruliste käteliigutustega. Ennast püsti ajanud haldjas jääb poole liigutuse peal seisma - silmis peegeldumas ehmatus. Preester, nähes loitsu mõjumas, võtab kõigepealt haldjaneiult pistoda käest, siis teeb uue loitsu, mille peale jääb kõik vaikseks - mitte mingi liigutus ei tee enam heli. Järgmiseks korjab preester kiiruga põrandalt üles oma vöö ning seob sellega haldja käed kinni.
Tundub, et viimasel hetkel, sest järsku lõppeb nõiduse võim ja haldjas taganeb preestrist eemale, silmad metsikust raevust nagu söetükid säramas. Preester võtab hambust haldja pistoda ja näitab selle omanikule ähvardavalt, et too akna juurde liiguks. Selle peale haldjas taganeb veel pisut ning kiire liigutusega tõstab jala käte juurde, võtab saapast noa ning lõikab endal köidikud läbi. Preester hindab kiirelt olukorda ning liigutab käsi keerulises mustris, kuid selle peale haldjas ainult paneb käed puusa ning vaatab teda kurva, pilkava pilguga. Preester satub korraks segadusse sellisest kurvast pilgust, aga võtab siis kaitseks valmis kehahoiaku.
Järsku tulvavad kõik helid ruumi tagasi.
Haldjas küsib: "Nii, et sa ikkagi oled Erythnuli preester?"
Preester ei vasta ja nihkub tasapisi ukse poole, kuid haldjas jõuab tast ette. Selle peale hakkab ta hoopis ettevaatlikult akna poole taganema ning korjab teel üles enda ohverdusnoa.
Haldjas kordab ähvardavalt ja võimukalt oma küsimust, mille peale preester vastab: "No mis sa siis arvasid?"
"Lootsin, et see on eksitus, see oleks sulle kasuks tulnud. Mis otsid siit?"
"See pole sinu asi." sõnab preester ning üritab vasaku käega selja tagant akent avada.
Haldjas liigub vaikselt preestri poole. Too tundes, et ei saa akent niisama lahti, lööb seda vasaku käega seljataha. Midagi ei juhtu. Lööb tugevamini ning nüüd on kuulda klirinat ja klaas puruneb.
Samal ajal on haldjas piisavalt lähedale jõudnud ja kasutab oma vastase tähelepanu hajumist ära, et teda noaga paremasse käsivarde torgata. Preester karjatab valust pillates ohverdusnoa ning aknalauale toetudes üritab haldjat jalaga lüüa. Lisaks ka verises vasakus käes oleva pistodaga torgata. Jalalöögi suudab haldjas ära kaitsta, aga pistodaga saab ta ette sattunud vasakusse õlga torkehaava ning vajub valuoigega kummargile veidi taganedes, kuid preestrit ikka silmas pidades.
Preester kasutab tekkinud juhust ära ning ümber pöördudes ja käsi pea ette tõstes hüppab läbi aknaraami. Maandub aga õnnetult taguotsale põrutades sabakondi valusalt ära. Jääb sinna oiates lume sisse istuma, proovides tasapisi püsti tõusta.
Haldjas hoiab parema käega haavatud õlast, kaunil näol valugrimass. Aga kogub ennast üsna kohe ja järgneb läbi akna preestrile, maandudes preestri kõrval ilusti jalgadel. Haldjas ei näe preestri vasakut külge ja ei märka, et too on pistoda pillanud. Lükkab enne, kui preester püsti saab, ta jõuliselt pikali. Preester kukub pistodale, varjates selle oma kehaga. Tõuseb aga valugrimassiga kohe istukile ja hakkab uut loitsu tegema.
Haldjas reageerib aga enda õnneks kiiresti ja virutab talle jalaga näkku, mille peale preester vajub jälle oiates seljaga pistoda varjama. Haldjaneid kummardub preestri kohale ning paneb enda noa talle kõrile ja küsib: "Mis asi sul siin ajada?"
"Ei midagi erilist. Tavaline rännak," vastab preester.
Aga haldjas ei usu teda ja virutab tugeva rusikahoobi vastu nägemist. Preestri nägu on verine ning parema käe all tekib lumele juba väike vereloik.
"Mul on ka kõrvad."
Paanikanoodiga hääles küsib preester: "Millest sa räägid? Ma päriselt ka rändan siit läbi."
Vargsi hakkab preester vasakut kätt enda külje alla liigutama - ise samal ajal oiates.
Preestri vastusele ütleb haldjas: "Erythnuli preestrid ei rända niisama!"
"No me läksime lähedalasuvasse linna. Seal pidi meil alles tegevust olema," sõnab selle peale preester veidi rahulikumalt. Ta käsi on peatunud.
"Kus teised on?"
"Nad on metsa ääres ootamas," vastab preester veel rahulikumalt ja köhatades nii, et keha veidi vappub ja ta pistoda kätte saab.
"Palju neid on?" küsib haldjas nägu valust pingul.
"Kaks ainult," vastab küsitletu ja hakkab kätt tagasi nihutama.
"Mis asi seal linnas on?"
"No mis sa arvad," vastatakse selge sooviga aega võita.
"Mina ei arva, sina vastad! Või juhtub, et leiad oma jumala õigepea," ähvardab haldjas, aga vasak käsi vajub rippu ning sealt niriseb mööda kahvatu-valget nahka alla tumepunast verd.
"Naised on," vastab nüüd preester ja köhib verd, varjates sellega liigutust, millega tõmbab pistoda lõpuks keha alt välja. Kiire liigutusega virutab selle haldja paremasse külge. Ja selle suure pingutuse peale kaotab meelemärkuse.
Haldja suust kostub kerge ohe ja ta jääb mõneks hetkeks klaasistunud pilgul enda ette vaatama, siis vajub aeglaselt preestri peale ning nuga kukub tal käest.
Mingi aja pärast teeb preester silmad lahti, aga ei jõua ennast liigutada. Külm on. Tasapisi ei tee parem käsi enam haiget ja siis saabub soe pimedus.
Haldjas siseneb preestri järel väikesesse ühe akna, voodi, laua ja tooliga tuppa ning lükkab selle ukse vaikselt riivi. Märgates, et preester seda nägi, vabandab preestri ees, et ei kavatse talle viga teha vaid tegi seda selleks, et keegi segama ei tuleks.
Preester vastab: "Mõistetav."
Haldjas kohmetub hetkeks ning laskub siis preestri ette põlvili. Järsku libiseb talle varrukast kätte pistoda, millega ta teeb osava lõike preestrirüü esiossa nii, et sealt peaks paistma tolle suguelund. Kostub kõlks, kui vööl olnud ohverdusnuga preestri seljataga põrandale kukub. Oma kurvastuseks ja veendumuseks leiab haldjas, et preestril ei ole suguelundit kogu täiega.
Selle järsult toimunud liigutuse peale astub preester sammu ehmunult tagasi, kuid on ennast hetkega kogunud ning lausub paar arusaamatut sõna koos keeruliste käteliigutustega. Ennast püsti ajanud haldjas jääb poole liigutuse peal seisma - silmis peegeldumas ehmatus. Preester, nähes loitsu mõjumas, võtab kõigepealt haldjaneiult pistoda käest, siis teeb uue loitsu, mille peale jääb kõik vaikseks - mitte mingi liigutus ei tee enam heli. Järgmiseks korjab preester kiiruga põrandalt üles oma vöö ning seob sellega haldja käed kinni.
Tundub, et viimasel hetkel, sest järsku lõppeb nõiduse võim ja haldjas taganeb preestrist eemale, silmad metsikust raevust nagu söetükid säramas. Preester võtab hambust haldja pistoda ja näitab selle omanikule ähvardavalt, et too akna juurde liiguks. Selle peale haldjas taganeb veel pisut ning kiire liigutusega tõstab jala käte juurde, võtab saapast noa ning lõikab endal köidikud läbi. Preester hindab kiirelt olukorda ning liigutab käsi keerulises mustris, kuid selle peale haldjas ainult paneb käed puusa ning vaatab teda kurva, pilkava pilguga. Preester satub korraks segadusse sellisest kurvast pilgust, aga võtab siis kaitseks valmis kehahoiaku.
Järsku tulvavad kõik helid ruumi tagasi.
Haldjas küsib: "Nii, et sa ikkagi oled Erythnuli preester?"
Preester ei vasta ja nihkub tasapisi ukse poole, kuid haldjas jõuab tast ette. Selle peale hakkab ta hoopis ettevaatlikult akna poole taganema ning korjab teel üles enda ohverdusnoa.
Haldjas kordab ähvardavalt ja võimukalt oma küsimust, mille peale preester vastab: "No mis sa siis arvasid?"
"Lootsin, et see on eksitus, see oleks sulle kasuks tulnud. Mis otsid siit?"
"See pole sinu asi." sõnab preester ning üritab vasaku käega selja tagant akent avada.
Haldjas liigub vaikselt preestri poole. Too tundes, et ei saa akent niisama lahti, lööb seda vasaku käega seljataha. Midagi ei juhtu. Lööb tugevamini ning nüüd on kuulda klirinat ja klaas puruneb.
Samal ajal on haldjas piisavalt lähedale jõudnud ja kasutab oma vastase tähelepanu hajumist ära, et teda noaga paremasse käsivarde torgata. Preester karjatab valust pillates ohverdusnoa ning aknalauale toetudes üritab haldjat jalaga lüüa. Lisaks ka verises vasakus käes oleva pistodaga torgata. Jalalöögi suudab haldjas ära kaitsta, aga pistodaga saab ta ette sattunud vasakusse õlga torkehaava ning vajub valuoigega kummargile veidi taganedes, kuid preestrit ikka silmas pidades.
Preester kasutab tekkinud juhust ära ning ümber pöördudes ja käsi pea ette tõstes hüppab läbi aknaraami. Maandub aga õnnetult taguotsale põrutades sabakondi valusalt ära. Jääb sinna oiates lume sisse istuma, proovides tasapisi püsti tõusta.
Haldjas hoiab parema käega haavatud õlast, kaunil näol valugrimass. Aga kogub ennast üsna kohe ja järgneb läbi akna preestrile, maandudes preestri kõrval ilusti jalgadel. Haldjas ei näe preestri vasakut külge ja ei märka, et too on pistoda pillanud. Lükkab enne, kui preester püsti saab, ta jõuliselt pikali. Preester kukub pistodale, varjates selle oma kehaga. Tõuseb aga valugrimassiga kohe istukile ja hakkab uut loitsu tegema.
Haldjas reageerib aga enda õnneks kiiresti ja virutab talle jalaga näkku, mille peale preester vajub jälle oiates seljaga pistoda varjama. Haldjaneid kummardub preestri kohale ning paneb enda noa talle kõrile ja küsib: "Mis asi sul siin ajada?"
"Ei midagi erilist. Tavaline rännak," vastab preester.
Aga haldjas ei usu teda ja virutab tugeva rusikahoobi vastu nägemist. Preestri nägu on verine ning parema käe all tekib lumele juba väike vereloik.
"Mul on ka kõrvad."
Paanikanoodiga hääles küsib preester: "Millest sa räägid? Ma päriselt ka rändan siit läbi."
Vargsi hakkab preester vasakut kätt enda külje alla liigutama - ise samal ajal oiates.
Preestri vastusele ütleb haldjas: "Erythnuli preestrid ei rända niisama!"
"No me läksime lähedalasuvasse linna. Seal pidi meil alles tegevust olema," sõnab selle peale preester veidi rahulikumalt. Ta käsi on peatunud.
"Kus teised on?"
"Nad on metsa ääres ootamas," vastab preester veel rahulikumalt ja köhatades nii, et keha veidi vappub ja ta pistoda kätte saab.
"Palju neid on?" küsib haldjas nägu valust pingul.
"Kaks ainult," vastab küsitletu ja hakkab kätt tagasi nihutama.
"Mis asi seal linnas on?"
"No mis sa arvad," vastatakse selge sooviga aega võita.
"Mina ei arva, sina vastad! Või juhtub, et leiad oma jumala õigepea," ähvardab haldjas, aga vasak käsi vajub rippu ning sealt niriseb mööda kahvatu-valget nahka alla tumepunast verd.
"Naised on," vastab nüüd preester ja köhib verd, varjates sellega liigutust, millega tõmbab pistoda lõpuks keha alt välja. Kiire liigutusega virutab selle haldja paremasse külge. Ja selle suure pingutuse peale kaotab meelemärkuse.
Haldja suust kostub kerge ohe ja ta jääb mõneks hetkeks klaasistunud pilgul enda ette vaatama, siis vajub aeglaselt preestri peale ning nuga kukub tal käest.
Mingi aja pärast teeb preester silmad lahti, aga ei jõua ennast liigutada. Külm on. Tasapisi ei tee parem käsi enam haiget ja siis saabub soe pimedus.