Postitas Oi!Boy 3:10 14. Jaan 2003
Ah, et sigar?
Jah sigardiga on selline kummaline lugu, et eks teda ikka aegajalt nähakse jah, kuigi ta on selline öise eluviisiga olend. Noh sellega seoses tuleb mulle tegelikult meelde, kuidas men 15. suurtykkidivisjoniga Karpaatias rindel olime. No lahing oli äge, Väike-Neeme sai veel ?arpnelli killuga jalga ja mina ning ?ut?kar (nii kutsuti meie kaplanit) tassisime ta lahingukärast eemale metsatukka. Vaevalt sain Neeme haavad siduda kui äkki kuulen, metsast tuleks justkui pasuna helisid. Noh eks ma julge poiss (69.ndal sain veel vapruse eest purpur-kara, see on yks sise mongoolias kasutusel olev sõjaväljal ylessväidatud vapruse eest antav orden) Haarasin õlalt om hea yhelasulis "Gertrudi" ja suundusin võsastikku. Jõudsin vaevu paarsammu astuda kui näen äkki, minu ees seisab suuremat kasvu "mkole mbeme", jah ma vannun seal ta seisis, ega ma isegi algul uskund aga siis sihtisin seda haruldast olevus ja tulistasin... Monstroosus langes raske mytsatusega murule, lähenesin ettevaatlikult ja veendusin, et elajas on surnud.
See lugu on tegelikult pikem aga, et täit tõde teada saada soovitaksin teile aprilli keskpaigas ilmuvat raamatut "Väino jälgedes" kus räägin lähemalt ka sellest, kuidas ma olin seda haruldust Londoni Loodusloo Muuseumile viimas aga see kahetsusväärse apsaka käigus lihtsalt ära kadus...
Tänaseks kõik,
siiralt teie (nii sõjaväljalt kui ka supiköögist)
Väino Saare
Lapsevägistajad - ptüih.