Olin kunagi väga suur tee fänn, praegu mitte nii väga suur, mingi immuunsus on tekkinud.
Sissejuhatuseks, teeks nimetan ma teetaimest tehtud teed (camellia sinensis), see mis on hiina keeles ja vene keeles tchai. Mitte roosilehti või muud sarnast jama.
Kunagi juhtusin mingi suure teefänniga vestlema, mingi teeliidu auliige ja ma ei tea mis kõik veel. Ja siis äkitselt tuli ta oma roosilehtede jutuga välja. Ma taipasin õudusega kohutavat tasemevahet ning tegin meeleheitlikke pingutusi, et jututeemat muuta. Mitte et ma roosilehti laidaks... aga see pole tee.
Häid teesorte on palju ja nad enamikus meeldivad mulle. Nii roheline, valge, kollane, oolong, must kui ka pu erh (jaotus fermenteerimisprotsessi järgi). Kui mingit eelistust välja tuua, siis eelistan hiina teed (camellia sinensis sinensis), india (ja tolle kandi) teedest (camellia sinensis assamica) eriti lugu ei pea.
Teede maailm on rikas ja samamoodi, nagu on võimalik osta odavat viinamarjapuskarit ja kallist konjakit, nii on ka teede peale võimalik kulutada tuhandeid kroone (ilma naljata). Parim teepood, mille olen leidnud on tallinnas kaubahalli vastas (seal võite neid tuhandekrooniseid teesid maitsta).
Retseptisoovitus: pu erh meega on üllatavalt hea kombinatsioon.