Kuldlohe kõrts.

[Cunray]

[Sorontur]

Deja vù

[Cunray]

Kõrtsmiku põlved värisesid hirmust kui kuulis alt: "Jah, see ongi kõik, kus see küünal nüüd on?" Kõlas kolks ja edasi vaid vaikus, kõrtsmik hiilis vaikselt trepist leti poole, aga niipea kui ta alla jõudis jooksis ta üles tagasi oma naise juurde. Teda raputades lausus ta kähku: "Tõuse üles, kähku, kõrts põleb me peame lahkuma!" Vastärganud kõrtsmiku naine tundis lämmatavat kärsahaisu, ta hüppas püsti ja hakkas akna poole tormama, abikaasa tema järel.
Nad maandusid pehmel heinakuhjal mis oli hobuste toitmisekd maja kõrval. Nad eemaldusid kähku majast, kuna läheduses polnud ühtki järve ega jõge kust oleks saanud veet et tulekahju kustutada, vaatasid nad kaugelt, üksteisest kinni hoides kuidas leegid maja õgisid, palk palgi haaval...

(Paluks teema kustutada, muidugi kui kellegil pole soovi lugu jätkata.)