Dragon.ee foorum

Endal oli selline:

Läksime rahvaga ratastega kusagile pärapõrgusse otsima ainukest teadaolevat vibu kadakat mingi 50 kildi raadiuses. Sõitsime siis mööda mingit jumala suvalise teed. Alguses oli aint lage maa hein õõtsub tuules kell mingi 9 vist augustikuus hakkas taevas punaseks minema juba... siis äkki läheb külmemeks tee ääres on Sellised eriti rõvedad surnud puud. Sõidame edasi vaatame mingi rebase, hundi vahepealset paneb ilgelt kiiresti üle tee. Edasi . Tee ääres mingi mahajäetud maja puude vahel. Varjus paistab nagu keegi liiguks see . Tuul vilistab majas...Siis ilmuvad tee äärtesse umbes 25 meerti jäelt 1 surnud hiir jne. Siis keset täielikku tühjust ilmuvad teele TRAKTORI JÄLJED. Hakkame siis neile järele minema. Jõuame kuhugi metsa äärde kust traktor läbi ei pääseks...jäljed lähevad IKKAGI edasi ja lõpevad lagendikul. lagendiku ümber on ringis nii umkaudu saja aastased puud. Edasi ei Pääse niisiis sõidame tagasi ja leiame mingi uue tee mida ennem ei näinud traktori jäljed jälle ja haihtuvad natukese aja pärast jälle. lõpuks sõbrad kaovad kuskile metsa ja tulvad umbes 2.5 meetrise kadakaga tagasi . siis on juba suht pime. Sõidame sama teed tagasi . kokkuvõttes oli Päris jube kuigi jutt seda võiboll ei väljenda...

Pealkiri normaliseeritud - Toim.

Kreekas, Peloponnesose poolsaarel kuskil pärapõrgus, kõndimas südaöösel kitsukesel käänulisel teel kahe kuristiku vahel. Ja kohalik öö on sihuke, et kui sõrmed silme ette tõstad, siis kaob varsti sõrmede tunnetus kah ära. Sa võid ju uskuda, et käsi seal on, aga sa ei NÄE seda.

Kõndisime, sihukesed 20 kilosed kotid seljas, ja LOOTSIME, et seal, kuhu me astume, on tee. Ja mitte õhk. (Sest jalaga katsumine ei olnud alati tulemusrikas.)

Ise pole nagu kahjuks mingis hirmuäratavas kohas olnud, aga paar-kolm aastat tagasi, kui sõbraga jaanipäevalt Pirita jõekäärust tulime, jäi silma Pirita klooster.
Oli öö ja maas oli kõrge ja paks udukihit. Vanad varemed paistsid eemalt nagu TÕELINE kummitusloss. Tõsiselt lahe vaatepilt. Kahju, et fotokat või midagi kaasas polnud.
Mingit hirmu küll ei tekitanud, aga vaatepilt oli väga kõva.

mõtlesin kaua. ja mõtlesin välja, et ega eriti midagi head välja ei mõtle, eriti õudset. aga midagi ligilähedast:

Piiteris metroojaama miilitsakongis paar aastat tagasi. miilits võtab minu ja yhe udmurdi juristi väljamaalase või teab-mis välimuse pärast maha ja veab oma kongi ja otsivad läbi. niisama ja lambist. aga see on rohkem nigu tavaline peetimine vene kroonu moodi. millestki peavad ju miilitsad kah elama.

läbi surnuaia kõndimine yhe katoliiklase seltsis, kes teadis, et peale keskööd käivad tund aega kõiksugu kooljad ringi

Paia rist pimedas (see koht Mäost Tartu poole, kus tee Viljandi peale ära pöörab). ise olin mustas riides ja kõige heledam asi oli kilekott. hääletades pimeda peale jäänud ootamatult. sestsaadik kannan alati helkurit.

Ameerika saatkond. Kitsad pikad koridorid, kuhu tüsedam mees kinni jääks, haljas betoon ja automaatlukustusega raudlüüsid. Paugupealt muutusin üliparanoiliseks.

Pikemalt mõtlemata meenub mulle kuue aasta tagune lugu, kui oma elu esimesel pikemal tsiklimatkal tütarlapsega koos mööda saksamaale sõitsime, ning sattusime sellisesse põrgusse milletaolist pole minu silmad veel seni näinud.
Algas tegelikult asi sama päeva varahommikul kui veel saksa piiri taga Poolas olime. Ärkasime hirmsa kärgatuse peale, korraga, nagu mõnes multifilmis või õudukas. Hetk hiljem kuulsime maantee poolt mingi eriteenistuse auto sireeni huilgamist. Kas oli see tuletõrje auto või kiirabi, vmt. seda ma täpselt ei tea, kuna me ei julgenud telgist välja ronida vaid nihkusime üksteisele velgi lähemale ja üritasime edasi magada, sest väljas oli veel ilmselgelt pime.
Päeval edasi sõites oli maantel kohati näha öise möllu tagajärgi, mida tunnistasid peamiselt teele langenud puud. Terve järgnev päev piinas meid meeletu leitsakuga. Päike oli teekatte nii kuumaks kütnud, et see naksus rataste all. Palavusest ei päästnud meid isegi muidu tsiklimehe hää kaaslane tuul, sest kuumust õhkas nii taevast, kui ka maapinnalt.
Ja selle "suurepärase" päeva krooniks tabas meid, juba saksamale jõudes, kui päeke horisondi taha kadus meeletu looduse möll. Lisaks tugevale vihmale oli taevas must nii kaugele, kui silm ulatus, õhk täis mürinat ja välkumist. Välkumist oli samuti taevas täis, välku oli näha igas maaima kaare suunas, nii päris lähedal kui ka üsna kaugelt. Vastu ega meist mööda ei sõitnud vist ühtegi autot. Olime täiesti üksi. Seda on väga raske kirjeldada, kuid see oli vist meie elu hirmsamaid, kuid samas ka vingemaid elamusi. See oli ka minu senise motopraktika kestvaim sõit. Alustasin vist sõitu hommiku kella kaheksast ja taas laagrisse jäime alles keskööl.
Vot, sihuke lugu. Loodus on ikka võimas küll!

See Praha värk tekitaks minus pigem tülgastust, aga kujutan ette küll jah:

Sõber gnoom läks sõpradega koos kalliskividega kaunistatud vaasi tegema Kõik sujus kenasti, sai sõpradega nalja visatud ja isegi vaas sai valmi, kalliskivid perfektselt paigutatud, kuigi paar pintslitõmmet läks ornamenti maalides natukene nihu. Vaikselt, oma mõtetes kodu poole agasi minnes tabas aga gnoomi šokk: järskulendas tema pea kohala lendav vaip kaheksa hambuni relvastatud sõduriga, seljas läikimas mustad soomusrüüd. Võikalt irvitades hakkasid nad ümber gnoomi tiirutama, justkui hundid jänese ümber, teda naljaviluks nagu põtra hanitades, et leida sobivat momenti ründamiseks. "Vaata, kuidas allameetrimees nüüd silmi pilgutab!" ütles üks jürmi näoga sõdur enda kõrval istuvale kamraadile...

...ei ole kerge olla seespool linnamüüri, kui toimumas on Hextori kleerikute tippkohtumine: matsid olgu see aeg keldris peidus ja hoidku Jumal kui päikeseloojang nende küürus seljale valgust juhtub heitma ja mõni tunnimees neid märkab.

Paar juhtumit on olnud, mis kõhedaks on võtnud, ei tea, kas neid hirmsateks saab nimetada, pigem hetkeemotsiooni ajel meelde jäänud

Olin paar aastat tagasi Lõuna-Itaalias Sorrentos. Olime mingile kõrgemale platsile roninud ja siis toetasime ennast rõõmsalt madala kivimüüri peale puhkama (müür oli selline põlvekõrgusest natuke üle). Aga sealt müüri pealt alla vaadata... mingi 50 meetrit allpool näed teed mida mööda tulid, selline kitsas ja käänuline, kaljudega ühte värvi ja kui ma sealt natuke aega alla olin vahtinud, siis tekkis korraks selline tunne, et hüppaks... Seda mõtet oli ainult hetkeks, aga ma ei ole kunagi elus niimoodi ehmatanud kui selle mõtte peale. Pärastpoole hoidsin säärastest pisikestest piiretest targu kaugemale...

Teine kord olime sõbraga Lätis matkal, panime õhtul metsa telgi üles, jätsime sandaalid ja toidunõud telgist välja ja jäime magama. Öösel oli mul vaja hädal käia, aga prille ei viitsind ette panna (mul on -6 prillid, nii et praktiliselt pime). Tuiasin siis mingi maa mööda rada telgist kaugemale, käisin metsas ära ja hakkasin telgi poole tagasi minema. Kusagil 20 m kaugusel telgist komistasin raja peal enda sandaali otsa (enne olin sellest pimesi mööda läinud), veel natuke telgi poole leidsin teeraja kõrvalt oma sõbra sandaali... telgi ümber ringi vaadates leidsin teisele poole suunduval rajal ühe meie joogitopsidest... Korjasin kõik asjad kokku, toppisin telki ja igaväiksemagi krõbina peale olin kohe üleval, aga mingi hinna eest ei nõustunud nina telgist enne hommiku tulekut välja pistma. Kokkuvõttes midagi kaduma ei läinud, aga mul pole siiamaani aimugi, mis põhjustel meie asjad keset ööd mööda metsa ringi rändasid.