Postitas Die 22:24 8. Veebr 2005
Kui Ürgu juba nostalgitsema kukkus, siis ma jätkan...
Juhtus see lugu siis Vooremäe suusarajal, kuhu mina ja ülejäänud 8 klass - jaa, noorus-noorus - olime kogunenud. Eesmärgiks suusatamine ja künkal ka kelgutamine.
Sellelt ürituselt lahkusin ka mina jääauku tabanult 3 paari märgade pükstega, aga mitte see ei ole põhiloo sisu.
Nimelt ehtis suusarada üks igavesti järsk kurv, mida ülevalt tulles nähagi polnud. Otse kurvil kasvas aga sihuke kiitsakamatsorti männike. Eks rajal varem käinud juba teadsid end kurvis hoida (meie näiteks).
Igatahes, hakkas siis üks noormees ülalt suuskadega alla tulema - ja et see temal vist esmakordne laskumine antud rajalt oli, siis ei teadnud tema kurvist muidugi mitte õhkagi. Kui ta selle ära nägi, üritas ta kiirelt kurvi võtta, mis päädis sellega, et ta kaotas igasuguse tasakaalu, maandus tagumikul, suusad ja kiirus (kõrge laskumine oli) kihutasid teda otse kurvi ja puu suunas, enese peatamiseks - või milleks iganes, ajas ta igatahes jalad harki. Või lendasid need harki, pole oluline. Igatahes vaatepilt, mida meie kambake omakorda laskudes nägi, oli see väga õnnetu noormees istumas üks jalg ühel pool mändi, teine jalg teiselpool mändi, ning seokese näoga, nagu oleks ta just saanud critical hit'i kubemepiirkonda. Mis vastas muidugi ka tõele.
Kui oled kaelani sitas, ära pead longu lase (Saksa vanasõna)