Dragon.ee foorum

Kas olete lugenud "Tõde ja Õigust"? Ning kui olete, siis mis on teie arvamus sellest Tammsaare teosest?
Kas teile ei tundu kogu see vaimustus Tammsaarest, mis oli 70-ndatel aastatel, imelik?
Kõige toredam on see, et hiljuti avastasin, et leidub inimesi, kes arvavad tõsimeeli, et kunagi elatigi nii. See on ju sama hea, kui keegi saja aasta pärast leiab mõne Mehhiko seebika ning arvab, et sajand tagasi täpselt nii elatigi...

esimene osa on täitsa tore raamat, eriti soundtracki poolest. need tantsulood, mida pidudel mängitakse, trepi peal pillimängimine ning laulud, mida tegelased laulavad. pluss sellised rahvalaulu- või rahvamuusikatykid, mis kuidagi kaude teksti loomu või seal kirjeldatu tõttu meelde tulid raamatut lugedes.

soundtrack'i kontekstina andis mulle tuttavatele lauludele-lugudele ja mõnele jutulegi mõne mõõtme või sopi juurde, mingi tunde laulu sisu kohta. lausa elamus oli lugeda selle poolest. yhesõnaga: peopanemise ja lustimise, sh kõrtsistseenide ja ärplemisvõistluste koha pealt väga hariv.

Huizinga "Mängiva inimese" kõrvale kah tahe näitematerjal.

mis Tammsaare haipimisse puutub, siis see on jah imelik, eriti see töö, töö ja veel kord töö ylistamine justkui Tammsaare sõnadega. töösse puutuvalt tajusin ma seda viimasel lugemisel (kuu-poolteist tagasi) pigem n-ö hoiatusromaanina: töö tapab, kui temast sõltuvusse sattuda. ja armastust kah ei too. ja kui on lootus, et keski konkreetne sinust pooleli jäänud asja jätkab, siis on see kah tyhi lootus: nigunii läheb kuhugi parematele jahimaadele ja poolik asi jääbki poolikuks.

aga see on tyypiline, et mõni liikumine, mis mõnda teksti enda aluseks peab, tegelikult kaugeneb teksti enda mitmetimõistetavusest, hakates absolutiseerima mõnda yksikut isoleeritud aspekti. oluliste alustekstide labastamine mõneks hyydlauseks on igavalt tyypiline.

Üks kohalik ulmekirjanik on seda pentaloogiat iseloomustanud, et üks talumees raiub teisele sitta... ja nii viis köidet järgemööda...

NB! Tsitaat on mälu järgi!

Aga inimene, kes õigekirja ei valda, see peaks sarja «Tõde ja õigus» (sic!) kasvõi karistuseks lugema!

minu meelest on tammsaare üsnagi geniaalne. kuid see tema geniaalsus ei avaldu t&õ esimeses osas. hoopis neljas osa on see, mis mulle meeldib. kuigi jah, peale 1. ja 4. polegi ülejäänut lugenud.
tee tööd ja näe vaeva armastuse nimel - aga kas eestlased siis mitte ei olegi sellised? muudkui rügavad tööd teha, vahet pole, kas põllul või karjääriredelil. ja üritavad üksteisest paremad olla - ainult et tegu ei ole tervisliku konkurentsi vaid millegi kõvasti kibestunumaga... ja armastus, mis selle 'tasuks' on, ei ole enam armastus, vaid auhind, asi, tulemus. esimene osa suhtkoht keskendubki sellele. aga 4. osa räägib linnaelust ja on ikka väga bro. võrdluseks gailiti 'purpurne surm'. saab kena pildi 20. sajandi algusest eestlase silme läbi.

Kui nyyd aus olla ja Märka tõlgendust lugeda (mul on see siiamaani kuskil yleval - oot - , Töö eesti kirjanduses (aastaarve ei mäleta)), siis Tammsaare ise kirjutas asjast märksa kriitilisemalt kui kirjandusõpetajad teda tõlgendanud on. No mõelge nyyd yks kord sellele, millise pildi AHT-st maalivad õpikud ja milline tuleb silme ette, kui loete tema suurepäraseid näidendeid, novelle või publitsistikat, või siis Põrgupõhjat - mees oli aeg-ajalt ju suisa satiirik! Aga kuidas peaks see niisuguse tõsimeelse töökultusega kokku minema? Egas lähegi. Eesti oludes ei toonud ta omapoolset suhtumist lihtsalt otse välja (Kivirähu ajaks muutus Eesti märksa liberaalsemaks ka), vaid väljendas seda tegevuse kaudu (ehkki mõni vaikne kommentaar on kah ysna terav). Ärge uskuge inimesi, kes ytlevad teile, mida keegi kirjutas või sellega mõtles. Lugege ise, mõelge ise ja otsustage oma peaga, mida autor arvata võis ja kes lolliks jääb - teie või õpetaja.

Ainüüd võib mind risti puua, sest mulle Tõde ja Õigus meeldis. Sealjuures ei või päris kindel olla, et see epöpoa mu maailma oleks midagi juurde lisanud.
Teist korda muidugi üle ei loeks, liiga vaevarikas ettevõtmine. Tammsaare keel ja kirjeldused ei ole tilu-lilu kraam.

Et kui mingi asi ei meeldi, on kindlalt põhjuseks see, et asjast ei saada aru? Kamoon. Maitse üle ei vaielda. Kui inimesele ei meeldi realism, siis talle see lihtsalt ei meeldi, ja ta ei pea lugema läbi n arvu raamatuid, et seda endale tõestada. Realismi mõttest aru saamine pole minu meelest nii eluline teema kui näiteks püksiluku kinni tõmbamine.

Mina lugesin Tõde ja Õigust mingi 10 lehekülge, enne kui ära tüdinesin. Samas tema esseedekogumiku Sic Transit lugesin läbi. Miks? Ilmselt sellepärast, et Tõde ja Õigus on 5 raamatut täis mingit talumeeste kraavikaevamist, aga Sic Transitis on Tammsaare arvamused teda ümbritseva ühiskonna kohta (samuti rohkem mõtteid vähem teksti).

romaanidest on "Põrgupõhja uus Vanapagan" muidugimõista tal palju parem kui "Tõe ja õiguse" ykski tykk. peale selle: kordan, et ärge pöörake nii palju tähelepanu kraavikaevamisele seal esimeses köites, vaid mängulisematele asjadele. tänapäevale sobivam skemaatiline lihtsustus yheks loosungist sellest romaanist oleks "TÖÖ TAPAB!"
mulle tundub, et on aeg paradigmanihkeks.