Dragon.ee foorum

natuke räägime teineteisest mööda. ei tahtnud luulele mitte ühegi otsa pealt liiga teha. ei rääkinud üldse luulest. poeetika : kirjandusteooria põhiharu, mis käsitleb kirjandusteose kui kunstiterviku ehitust ja kujundusvõtteid. ja ei hävitanud, vaid propageerisin küberpungi tugevat ja tihti läbikomponeeritud poeetikat. selle miljöölisust ja ebaharilikkust võrreldes suure hulga muu sf-iga. luulest ei teinud juttu - pole selleks sugugi kompetentne.

aga kohvitassi ja sigarettide kohapealt olen täiega nõus : kuulan siin just alumiinium sinu sädelevat sõpra ja see liigub sinna kohvitassi/sigareti emotsioonile minu jaoks tunnetuslikult kuidagi väga lähedale

kusjuures ma pole veel alumiiniumi sõnades sigarette kohanud. aga tunne ikka sigaretilik. nende muusika http://www.bahamapress.org/index.php?se ... le=muusika

Oh mind vana tohmanit. Peaks vist ikka selle ÕS-iga rohkem tööd tegema. Päris tobenaljakas juhtum tegelikult. Ma vaatasingi, et tohohh - mees lendab luule kallale. Niisama möödaminnes. Rapib ära! Vabandust ekituse pärast.
Alumiiniumil on kusjuures peale väärt musa yhed parimatest tekstidest, mida ma eales näinud olen. "Suitsetav Zeig" kusjuures on väga kyberpungiliku tunnetusega pala. Ja "Punane tuba". Ja "Must/Valge". Terve ansambli imidzh ja temaatika kaldub sygavalt ulmeliseks kätte ära. Väärt kraam. Aule on kusjuures yks vaieldamatult põnevaima esteetikaga luuletajaid, keda ma lugenud olen. Just see lause ilu ja kujutluspildid j.n.e. Ei pruugi mingit sygavamat sõnumit otsidagi. Piisab muusika ja tekstide (ja hääle) imelisest kokkukõlamsest, et "point" oleks selge.

Olen kusjuures lugenud ka "Neuromanti" eesti keeles. Tõlge oli tõepoolest ebapädev. Raamat oli pea, et loetamatuks tõlgitud. Yks koledamaid juhtumeid yldse. Pärast seda hakkasin igasugust kyberpunki veidi põlastama. Tervel asjal on raskelt 80ndad maik kyljes. Selle aja tehnoloogia ei lubanud valgekangale seda õiget esteetikat yle kanda, mis "Matrixis" lõpuks ära tehti. Mõned erandid (Blade Runner, ALien 3) olid siiski õnnestumised ka ilma selle "elegantse liikumiseta", mis tundub tähtis osa olevat.

Lugesin siis pärast seda loengut netist "Johny Mnemonicu" anglismannide keeles läbi. Avaldas muljet.

Aga musa ja kyberpunk? Oskad samalaadse tunnetuse kohta ka muid näiteid peale Vangelise ja Alumiiniumi tuua?

P.S. Alumiiniumi muusikas on ka see "elegantne dynaamika" sees kusjuures. Matrixi saundträkk oli ilge kaamli ila. Sellel musal pole sittagi kyberpungiga tegemist.

P.P.S. Sigarette kohtab "Suitsetavas Zeig`is". See on kusjuures ka täiuslik vokaalne illustratsioon minu ylaltoodud teoreemile.
Ja sigarette on ka "Augustiöös"

noh, metro luminal kindlasti. eesti omadest. käsin kunagi nende kontserdil tartus epa klubis : kõige parem live act, mida ma näinud olen. seal suitsu ja linna isegi rohkem kui alumiiniumis. eriti rottides. alumiiniumis köidab mind see õrn tehnoloogiline sisend, mis seal koguaeg läbi kumab. zeig jah. ja punane tuba.

metro luminalis muidugi tehnoloogilist sisendit vähem : miski kumab siiski rottide produktsioonist läbi.

see küberpungiga seondatav soundi asi - nagu ka kõik muu küberpungi juures - on sügavalt isiklik ja subjektiivne. (see mulle küberpungi juures kõige rohkem meeldibki) saint etienne'i viimane plaat : finisterre kõlab mulle küberpungilikult. aga paljudele ei pruugi. see kohati tegelt üsna mainstream.

ei tea, mis rainer jancisest saanud on? vist kusagil välismaal... kaotasime siitkandist ühe parima kitarristi. kas tead, mis ta teeb?

Uuele poeetikaterminile "esteetikaka" väljastan auhinna.
Filoloogiliselt nauditav.
Võtan kunagi (sobivas kontekstis) tarvitusele.

Igaks juhuks hoidun muus osas sellesse dialoogi sekkumast. Ärge laske ennast segada.