Postitas uuk 16:03 19. Mär 2003
Jah, siin ma siis nüüd leban. Oma generatsiooni uppunud aurikul, Aja Ookeani sügavuses. Üsna üksida, mudast väljavahtivate ebasurnute keskel. See oli ilus laev, paljude korstende ja tuhandete imepäraste saalidega.
Maailm oli vapustatud, kui see valmis. Meie väljasõit oli Sündmus.
Paljud oleksid tahtnud kaasa tulla aga jäid löödult kaldale. Kaasa võeti vaid kõige säravamad, need kelle lõõmav hing lähedusest pimeduse taganema sundis. Nüüd veedan oma aega oodates. Oodates neid, kes kunagi kaldale jäid.
Ka nemad jõuavad lõpuks siia - tumedasse ja vaiksesse põhja. Siia, kus ükski tuli ei põle.
Millalgi me kohtume taas.
Viimati muutis
uuk, 16:18 19. Mär 2003, muudetud 2 korda kokku.
Pucca ja Garu on absoluutsed lemmikud.