Dragon.ee foorum

Algatan selle täiesti alusetult seksistliku teema, inspireerituna niivõrd paljudest katsetest tõsta meesterahvaste lilibori.



Kuid mitte ainult liliboris pole küsimus vaid üldse kohustuses kinkida.


Lisaks "spetsiaalselt" naistel naistele suunatud tähtpäevadele on meestel jube kinkimise kohustus ka "tavalistel" pühadel. On üks asi õnnitleda ja kingitusi teha heast tahtest aga hoopis teine asi on sotsiaalne surve mis sunnib pühade ajal tarbima-tarbima-tarbima, kulutama-kulutama-kulutama. Just nagu teisiti ei saaks enda poolehoidu või heasoovlikust väljendada.

Rääkimata sellest, et kas nii paljusid tähtpäevi üldse vaja on.

Igal juhul mis kinkimiskohustust puudutab siis selles valguses ületavad kohustused meestele tunduvalt naiste omi.


Siit tekibki küsimus, on's sellel mingi sügavam filosoofilisem mõte (ja ärge tulge nüüd mingi võrdõigsustamisega) või on see lihtsalt väljendatav mõttes - Y kromosoom kohustab?

Vat ma puudutangi siin ennekõike eetilist aspekti - hea tahte avaldus peaks minu meelset tulema vabast tahtest mitte kohustusest.

See, et me karja põrssaid sunnime head tahet avaldama ei tee neist veel häid inimesi. Kahtlen sügavalt kas kohustus osta lilled või kellelegi "head [insert_respective_holiday] soovda" ikka paneb teisi enda kõrval märkama.

Minu arvates on kohustusest tehtud "kingitus" alandav ja solvav nii kingitatavale, kinkijale kui ka kõigile neile kes seda tõesti heast tahtest teevad.

Endiselt säilib (veendunud meesõiguslasena) minu küsimus - miks ikkagi valdavalt mehed? Kas Y kromosoom kohustab?


Mis puudutab meeles pidamist ja märkamist (nii Soronturile kui Tuustile) siis arvan, et ümbritsedes ennast õigete inimestega (ja sõpru on võimalik valida) ei ole see probleem. Õigete inimestega kellele oled oluline SINA ja kes tähistavad SIND mitte formaalset vormitäidet - öäkk.

Nii kujunevad välja täiesti omad tähtpäevad ja pühad (mis võivad aga ei pruugi olla kooskõlas "üldistega") millel on sügav ja personaalne tähendus kõigile asjaosalistele - mis on palju suurema sisusügavusega kui nii mõnigi "avalik" püha. Ja selles plaanis ning nii lähenedes on nii mehed kui naised võrdsed.


Lisaks - seda kuidas folklooris ja rahva teadvuses kujunevad tähtpäevad täiesti äraspidistest sündmustest demonstreeris hästi Pronto postitus - mulle näiteks jääb Valentini päeva kui sellise mõte täiesti arusaamatuks.

Ma elan oma armastatud naisele nii või naa iga päeva ja kõik mis ma teen on niigi tema suuremaks hiilguseks. Minu jaoks on solvav tõsta esile ja pühendada selleks ainult üht päeva kõigist neist 364'st aastas, mil ma jäägitult talle kuulun.

Üldiselt ei tee ega oota kingitusi ka teistelt, sünnipäevade puhul ikka peamine, mu arust, et saaks selle heade sõpradega veeta, mitte, mis nad mulle nüüd toovad, ja jaanipäev on ainult selleks hea et siis saab palju rohkem sõpru näha kui tavaliselt, õnneks sel puhul saabutakse kodukanti muidu kõlbab lõketeks grilliks-küpsetamiseks ja muuks sarnaseks kogu suvi.

Jõule olen hakanud jälestama, mis kuradi vaikne hala, endal on jumala poja sünna, no kuulge peaks ikka selline pidu olema et katus lendab pealt, ja mis on ühel paksul punases kuues habemikul kõige sellega pistmist. Ja üldse on nii selle klemmi sünniaasta kui ka kuupäev täiega mööda pandud, kel viicimist võib seda lugeda siit.



selgub et 25 detsember sünnana võeti kasutusele selleks, et paganate, kellel sel ajal olid endal pidustused, päikesejumala sünd, oleks kergem ristiusku vastu võtta.

kui nyyd korraks pyhadest kõrvale vaadata, siis vana indiaani kombe ja mängu potlatch'i reeglite järgi tuleb kingitusele kingitusega vastata (mitte ilmtingimata kohe, aga kunagi). minu meelest on selliste auvõlgade meelespidamine ka meil ysna tavaline.
kui pyhade peale mõtlen, tuleb mulle meelde vana kiige- ja munapyhade kombestik, kenasti symmeetriline:
kyla poisid panevad pysti või teevad korda eelmisel suvel katki kiigutud ja talv läbi määndunud kiige
tytarlapsed, et kiigele pääseda, võtavad kaasa mune, punutud paelu ja muud, mida poistele annavad – pääsevad kiigele (paelu on ka kiige kylge seotud, muidugi)
tytarlapsed laulavad kiigel, poisid teevad hoogu
võib-olla on kysimus initsiatiivis? meespool peab asja algatama?

yldiselt pean tunnistama, et olen pyhade puhul närb kinkija. kõige paremad ja ilusamad kingid olen muul ajal või muul puhul teinud (tõsi kyll, mõnikord laadaajal, mis oleks ka justnagu pyha, meenutage ka "Ekke Moori"). no muidugi olen mõnikord marjapunapäeval pudeli punast veini kinkinud, mille tytarlapsed omakeskis ära võivad juua. vastlapäev on ka vanast ajast yks naistepäev peale marjapunapäeva.
ja no mõistagi põle ilus kinkida selliseid asju, mis tarbimishullusega seonduvad, st ilma näota yleilmsete korporatsioonide odavalt toodetud ja kallilt myydud träni, vaid pigem isetehtut, tähenduslikumat, kohalikumat vms kraami (kaselehtedega värvitud munad munapyhade puhul; kõige parem kui omade kanade munetud; šokolaadimunadele boikott, kui sa just parasjagu Pelgjas ei ela).

vaesed mehed. Aga võtke endale sellised naised, kes teile ka kingitusi teevad ja meeles peavad, üllatada tahavad. Mitte ei oota, käsi pikal, ainult ise kingitusi-lilli.