Vaja abi ploti arendamisel
Postitatud: 17:17 14. Mai 2006Tervist, mõtlesin oma mängule(arvutimängule) välja nö käsikirja.
Mõtlesin, et postitan selle siia ja teie abiga võiks seda ehk paremaks muuta.
Kõige uuem käsikiri
Täna käisime meestega metsas puid raiumas. Mõned naised ja lapsed olid ka kaasas. Nemad korjasid männivaiku, sammalt, seeni ja muud söödavat. Meie tapsime metssea maha.
Puitu läksime raiuma, et esimesed majad valmis ehitada. Liiga kaua oleme kösitanud habrastes onnides ja pealegi on külm tulekul.
Aga me pole alati niimoodi elanud. Kunagi oli meil suur küla. Käisime merel kalu püüdmas ning metsas jahil, naised tegid igasugu talutöid ning karjatasid loomi.
Asjad pöördusid halvaks kui kuningas hakkas sõda pidama. Sõdalased toodi meie külla elama. Esimene nädal möödus kenasti, kuid peale
seda hakkas neil igav. Kuningas tahtis kõik väed kokku koguda ja see vajas aega. Sõdalased meie külas muutusid meie vastu ülbeks. Nad hoorasid meie naiste ning õdedega ning
tapsid meie vendi mõne terava sõna pärast.
Ka olukord toiduga muutus tõbaraks. Üks päev sõitis kuningas meie külast läbi. Arvasime, et ta ei tea, mis toimub ja kurtsime talle oma muret.
Kuningas aga vihastus meie peale ja ütles, et sõdalased tehku mis tahavad, ometi nad ju sõdivad ja
aitavad maad juurde vallutada.
Siis mõistsime, et ükski abinõu ei aita meid enam. Oleksime üritanud tõsta mässu siis oleks see maha surutud ning ellujääjad
oleks ära tapetud. Ühel ööl kogusime külaelanikud kokku ning otsustasime, et põgeneme ja rändame kaugele ära.
Uurisime kuidas saaksime kaduda. Mööda maad minnes oleks kulunud liiga kaua aega ning see oleks olnud ohtlik. Seega otsustasime minna mööd merd.
Kord kuus käisid kaupmehed suure laevaga meie külas kaupa vahetamasm, maksime neile kogu oma varanatukese ning nad lubasid meid ära viia.
Keskööl seilasime minema.
Olime merel nädala ja kõik näis minevat kenasti, kuid siis tõusis suur torm mis uputas meie laeva.
Vähesed meist pääsesid. Mitu päeva triivisime pisikese paadiga mööda merd, teadmata mis saab edasi. Suutsime kaasa võtta veidike toitu, mis oli juba otsas, ja mõned tööriistad.
Ühel hommikul nägime maad. sõudsime ruttu rannikule ning läksime kohe toitu otsima. Maa kuhu me jõudsime, oli väga rikas, igal pool lokkas metsik loodus - taimed õitsesid ja loomi, keda küttida oli palju, nõlvadest voolas alla selge allikavesi.
Esialgne käsikiri
Täna käisime meestega metsas toitu otsimas. Mõned naised olid ka kaasas. Nemad korjasid männivaiku, seeni ja muud söödavat. Meie tapsime metssea maha. Samuti tõime metsast puitu, et esimesed majad valmis ehitada. Aga me pole alati niimoodi elanud. Kunagi oli meil suur küla. Käisime merel kalu püüdmas ning metsas jahil, naised tegid igasugu talutöid ning karjatasid loomi. Asjad pöördusid halvaks kui kuningas hakkas sõda pidama. Sõdalased toodi meie külla elama. Esimene nädal möödus kenasti, kuid peale seda hakkas neil igav. Kuningas tahtsi kõik väed kokku koguda ja see vajas aega. Sõdalased meie külas muutusid meie vastu ülbeks. Nad hoorasid meie naiste ning õdedega ning tapsid meie vendi mõne terava sõna pärast. Varsti hakkas meil ka toit otsa saama. Läksime kuningale oma muret kurtma, kuningas vihatus meie peale ja ütles, et sõdalased tehku, mis tahavad, ometi nad ju sõdivad ja aitavad maad juurde vallutada. Norgus peadega läksime oma laastatud külla tagasi. Ühel ööl kogusime külaelanikud kokku ning otsustasime, et põgeneme ja rändame kaugele ära. Nii me ka tegime, kolme päeva pärast, keskööl põgenesime. Seilasime kolm nädalat. Toit oli juba mitmeid päevi päevi otsas, elatusime peamiselt kalast ja mereandidest. Paljud surid haiguste ja nälja kätte. Lõpuks ometi nägime maad. Maabusime ruttu ning läksime kohe toitu otsima. Maa kuhu me jõudsime oli väga rikas. Igal pool lokkas metsik loodus, taimed õitsesid ja loomi, keda küttida oli palju. Samuti voolas selge allikavesi mööda nõlvi alla. Otsustasime, et siia jäämegi elama.
Mõtlesin, et postitan selle siia ja teie abiga võiks seda ehk paremaks muuta.
Kõige uuem käsikiri
Täna käisime meestega metsas puid raiumas. Mõned naised ja lapsed olid ka kaasas. Nemad korjasid männivaiku, sammalt, seeni ja muud söödavat. Meie tapsime metssea maha.
Puitu läksime raiuma, et esimesed majad valmis ehitada. Liiga kaua oleme kösitanud habrastes onnides ja pealegi on külm tulekul.
Aga me pole alati niimoodi elanud. Kunagi oli meil suur küla. Käisime merel kalu püüdmas ning metsas jahil, naised tegid igasugu talutöid ning karjatasid loomi.
Asjad pöördusid halvaks kui kuningas hakkas sõda pidama. Sõdalased toodi meie külla elama. Esimene nädal möödus kenasti, kuid peale
seda hakkas neil igav. Kuningas tahtis kõik väed kokku koguda ja see vajas aega. Sõdalased meie külas muutusid meie vastu ülbeks. Nad hoorasid meie naiste ning õdedega ning
tapsid meie vendi mõne terava sõna pärast.
Ka olukord toiduga muutus tõbaraks. Üks päev sõitis kuningas meie külast läbi. Arvasime, et ta ei tea, mis toimub ja kurtsime talle oma muret.
Kuningas aga vihastus meie peale ja ütles, et sõdalased tehku mis tahavad, ometi nad ju sõdivad ja
aitavad maad juurde vallutada.
Siis mõistsime, et ükski abinõu ei aita meid enam. Oleksime üritanud tõsta mässu siis oleks see maha surutud ning ellujääjad
oleks ära tapetud. Ühel ööl kogusime külaelanikud kokku ning otsustasime, et põgeneme ja rändame kaugele ära.
Uurisime kuidas saaksime kaduda. Mööda maad minnes oleks kulunud liiga kaua aega ning see oleks olnud ohtlik. Seega otsustasime minna mööd merd.
Kord kuus käisid kaupmehed suure laevaga meie külas kaupa vahetamasm, maksime neile kogu oma varanatukese ning nad lubasid meid ära viia.
Keskööl seilasime minema.
Olime merel nädala ja kõik näis minevat kenasti, kuid siis tõusis suur torm mis uputas meie laeva.
Vähesed meist pääsesid. Mitu päeva triivisime pisikese paadiga mööda merd, teadmata mis saab edasi. Suutsime kaasa võtta veidike toitu, mis oli juba otsas, ja mõned tööriistad.
Ühel hommikul nägime maad. sõudsime ruttu rannikule ning läksime kohe toitu otsima. Maa kuhu me jõudsime, oli väga rikas, igal pool lokkas metsik loodus - taimed õitsesid ja loomi, keda küttida oli palju, nõlvadest voolas alla selge allikavesi.
Esialgne käsikiri
Täna käisime meestega metsas toitu otsimas. Mõned naised olid ka kaasas. Nemad korjasid männivaiku, seeni ja muud söödavat. Meie tapsime metssea maha. Samuti tõime metsast puitu, et esimesed majad valmis ehitada. Aga me pole alati niimoodi elanud. Kunagi oli meil suur küla. Käisime merel kalu püüdmas ning metsas jahil, naised tegid igasugu talutöid ning karjatasid loomi. Asjad pöördusid halvaks kui kuningas hakkas sõda pidama. Sõdalased toodi meie külla elama. Esimene nädal möödus kenasti, kuid peale seda hakkas neil igav. Kuningas tahtsi kõik väed kokku koguda ja see vajas aega. Sõdalased meie külas muutusid meie vastu ülbeks. Nad hoorasid meie naiste ning õdedega ning tapsid meie vendi mõne terava sõna pärast. Varsti hakkas meil ka toit otsa saama. Läksime kuningale oma muret kurtma, kuningas vihatus meie peale ja ütles, et sõdalased tehku, mis tahavad, ometi nad ju sõdivad ja aitavad maad juurde vallutada. Norgus peadega läksime oma laastatud külla tagasi. Ühel ööl kogusime külaelanikud kokku ning otsustasime, et põgeneme ja rändame kaugele ära. Nii me ka tegime, kolme päeva pärast, keskööl põgenesime. Seilasime kolm nädalat. Toit oli juba mitmeid päevi päevi otsas, elatusime peamiselt kalast ja mereandidest. Paljud surid haiguste ja nälja kätte. Lõpuks ometi nägime maad. Maabusime ruttu ning läksime kohe toitu otsima. Maa kuhu me jõudsime oli väga rikas. Igal pool lokkas metsik loodus, taimed õitsesid ja loomi, keda küttida oli palju. Samuti voolas selge allikavesi mööda nõlvi alla. Otsustasime, et siia jäämegi elama.