Neile, kes sündinud enne aastat 1978.
Postitatud: 10:53 7. Veebr 2007Selline kiri sattus postkasti...:
Oled sa sündinud enne 1978. aastat?
Loe palun edasi!
Sündinud pärast 1978. aastat
Tõmba uttu! Sa ei saa niikuinii sellest aru!
Jumala eest, kuidas on võimalik, et meie kes me oleme sündinud 50/60/70ndatel aastatel, oleme ikka veel elus?
Vastavalt teooriatele aastatest 2004-2005-2006 peaksime juba ammu surnud olema
MIKS?
Lugege edasi
Me istusime autos ilma lasteistmeta, turvavööta ja õhkpadjata!
Meie voodi ja puust mänguasjad olid värvitud pliid ja kaadmiumi täis värvidega
Trepi ülaosas ei olnud piiret, kes astus liiga kaugele, potsatas alla
Kui sa oma voodis ärkasid, ei kuulnud sind keegi. Kui midagi juhtus, pidid sa kõigest kõrist karjuma, et vanemad sind kuuleksid
Ohtlike ainetega pudeleid ja isegi kõikvõimalikke ravimipudeleid sai lihtsalt kahe käekesega ja piiratud motoorika abil avada
Uksed ja väravad läksid lihtsalt kinni ja kui sinu sõrmed sinna vahele jäid, siis said nad haiget
Sa istusid jalgratta pakiraamil ja püüdsid sadulavedrudest kinni hoides seal püsida
Kiivrit ei kantud ka sääreväristajaga sõites, rääkimata siis jalgrattast
Vett jõime me kraanist ja mitte pudelist
Küllap olid olemas nii värv- kui aroomiained. Nii punast, rohelist või kollast limonaadi nagu tol ajal, tänapäeval enam ei tehta.
Näts pandi õhtul öökapi nurgale ja järgmisel päeval rändas see lihtsalt uuesti suhu.
Koolis olid meil ainult ühesuurused nii toreda ohtliku klapiga pingid
Meie kingad olid alati juba venna, õe, või kellegi teise sugulase kantud. Ka sinu jalgratas oli kas liiga suur või liiga väike
Jalgrattal ei olnud käike ja kui kumm katki läks, õpetas isa sulle varsti selgeks, kuidas seda ise lappida.
Varahommikul läksime kodust välja ja tagasi jõudsime alles siis, kui tänavavalgustus oli põlema hakanud. Vahepeal ei teadnud keegi, kus me olime ja mobiiltelefone meil ka ei olnud.
Metsas ega pargis ei olnud mänguväljakuid ega murjanite kogunemispaiku
Kui me tahtsime sõbrale külla minna, siis lihtsalt läksime, ei olnud tarvis enne helistada ega kokku leppida. Ka täiskasvanuid ei olnud kaasas.
Me sõime küpsiseid ja rohke ehtsa võiga võileibu, aga me ei läinud paksuks... (keda ei söödetud...
)
Me jõime sõpradega ühest pudelist ja haigeks ei jäänud sellest keegi.
Meil ei olnud Playstationit, Nintendot, X-boxi, 64 telekanalit, videot, DVD-d, Surround soundi, oma telekat, arvutit ega internetti. Meil olid sõbrad!
Telekas hakkasid saated alles kell 18. Siis tuli tund aega midagi lõbusat lastele ja häda sellele, kes söandas püsti tõusta ja teise kanali nuppu vajutada (nupud olid ainult aparaadi küljes).
Isa otsustas, mida ja kui kaua vaadati.
Me lõikasime endale näppu, murdsime luid, kukkusime hambaid välja ja mõnikord said lisaks veel jalaga tagumikku
Me võitlesime, peksime üksteist oimetuks ja ükski täiskasvanu ei teinud teist nägugi. Keegi ei riputanud rahulippu aknale lehvima
Pedagoogiliselt korrektsed mänguasjad meisterdasime endale ise, tagusime kaikaga palle, ehitasime seebikaste ja märkasime alles mäest alla jõudes, et olime pidurid unustanud
Me mängisime tänaval jalgpalli ja kaasa võis mängida ainult see, kes hästi mängida oskas; kes nii hästi ei osanud, pidi pealt vaatama ja õppima pettumusest üle saama
Kooliski oli lolle lapsi. Nad tulid ja läksid siis kui teisedki ja õppisid samu asju. Mõnikord jäid nad istuma ja selle üle ei vaieldud, ka mitte lastevanemate koosolekul. Õpetajal oli alati õigus!
Lõunavõileivad määrisime endale ise ja kui unustasid seda teha, siis koolist ei saanud midagi osta! Kui leivakoorik sulle ei meeldinud, siis olid lihtsalt terve päeva natuke näljasem kui teised!
Kooli sõitsime jalgrattaga, täitsa üksi, talvel ka
Kui ema sulle hüvastijätuks ukselt lehvitas, olid sa memmekas.
Kui sa pahandust tegid, olid vanemad politseiga ühel meelel. Nad tulid sulle järele, aga ei ostnud sind välja. Meie tegudel olid tagajärjed ja nende eest ei saanud end peita.
Me olime vabad, vahest vedas viltu, vahest läks hästi ja me vastutasime. Pidime õppima sellega toime tulema.
Meie põlvkonnast on tulnud palju inimesi, kes oskavad probleeme lahendada, uuenduslikult töötada ja selle nimel riskile välja minna – ning ei häbene tagajärgi
Kas SINA kuulud ka nende hulka?
ÕNNITLEN!
ME OLEME KANGELASED!
Oled sündinud pärast 1978. aastat ja ikka loed?
Ääretult kangekaelne ja loed ikka veel edasi, mis?
Nüüd sa siis tead, memmekas, mis tähendab olla kangelane!
Oled sa sündinud enne 1978. aastat?
Loe palun edasi!
Sündinud pärast 1978. aastat
Tõmba uttu! Sa ei saa niikuinii sellest aru!
Jumala eest, kuidas on võimalik, et meie kes me oleme sündinud 50/60/70ndatel aastatel, oleme ikka veel elus?
Vastavalt teooriatele aastatest 2004-2005-2006 peaksime juba ammu surnud olema
MIKS?
Lugege edasi
Me istusime autos ilma lasteistmeta, turvavööta ja õhkpadjata!
Meie voodi ja puust mänguasjad olid värvitud pliid ja kaadmiumi täis värvidega
Trepi ülaosas ei olnud piiret, kes astus liiga kaugele, potsatas alla
Kui sa oma voodis ärkasid, ei kuulnud sind keegi. Kui midagi juhtus, pidid sa kõigest kõrist karjuma, et vanemad sind kuuleksid
Ohtlike ainetega pudeleid ja isegi kõikvõimalikke ravimipudeleid sai lihtsalt kahe käekesega ja piiratud motoorika abil avada
Uksed ja väravad läksid lihtsalt kinni ja kui sinu sõrmed sinna vahele jäid, siis said nad haiget
Sa istusid jalgratta pakiraamil ja püüdsid sadulavedrudest kinni hoides seal püsida
Kiivrit ei kantud ka sääreväristajaga sõites, rääkimata siis jalgrattast
Vett jõime me kraanist ja mitte pudelist
Küllap olid olemas nii värv- kui aroomiained. Nii punast, rohelist või kollast limonaadi nagu tol ajal, tänapäeval enam ei tehta.
Näts pandi õhtul öökapi nurgale ja järgmisel päeval rändas see lihtsalt uuesti suhu.
Koolis olid meil ainult ühesuurused nii toreda ohtliku klapiga pingid
Meie kingad olid alati juba venna, õe, või kellegi teise sugulase kantud. Ka sinu jalgratas oli kas liiga suur või liiga väike
Jalgrattal ei olnud käike ja kui kumm katki läks, õpetas isa sulle varsti selgeks, kuidas seda ise lappida.
Varahommikul läksime kodust välja ja tagasi jõudsime alles siis, kui tänavavalgustus oli põlema hakanud. Vahepeal ei teadnud keegi, kus me olime ja mobiiltelefone meil ka ei olnud.
Metsas ega pargis ei olnud mänguväljakuid ega murjanite kogunemispaiku
Kui me tahtsime sõbrale külla minna, siis lihtsalt läksime, ei olnud tarvis enne helistada ega kokku leppida. Ka täiskasvanuid ei olnud kaasas.
Me sõime küpsiseid ja rohke ehtsa võiga võileibu, aga me ei läinud paksuks... (keda ei söödetud...
)
Me jõime sõpradega ühest pudelist ja haigeks ei jäänud sellest keegi.
Meil ei olnud Playstationit, Nintendot, X-boxi, 64 telekanalit, videot, DVD-d, Surround soundi, oma telekat, arvutit ega internetti. Meil olid sõbrad!
Telekas hakkasid saated alles kell 18. Siis tuli tund aega midagi lõbusat lastele ja häda sellele, kes söandas püsti tõusta ja teise kanali nuppu vajutada (nupud olid ainult aparaadi küljes).
Isa otsustas, mida ja kui kaua vaadati.
Me lõikasime endale näppu, murdsime luid, kukkusime hambaid välja ja mõnikord said lisaks veel jalaga tagumikku
Me võitlesime, peksime üksteist oimetuks ja ükski täiskasvanu ei teinud teist nägugi. Keegi ei riputanud rahulippu aknale lehvima
Pedagoogiliselt korrektsed mänguasjad meisterdasime endale ise, tagusime kaikaga palle, ehitasime seebikaste ja märkasime alles mäest alla jõudes, et olime pidurid unustanud
Me mängisime tänaval jalgpalli ja kaasa võis mängida ainult see, kes hästi mängida oskas; kes nii hästi ei osanud, pidi pealt vaatama ja õppima pettumusest üle saama
Kooliski oli lolle lapsi. Nad tulid ja läksid siis kui teisedki ja õppisid samu asju. Mõnikord jäid nad istuma ja selle üle ei vaieldud, ka mitte lastevanemate koosolekul. Õpetajal oli alati õigus!
Lõunavõileivad määrisime endale ise ja kui unustasid seda teha, siis koolist ei saanud midagi osta! Kui leivakoorik sulle ei meeldinud, siis olid lihtsalt terve päeva natuke näljasem kui teised!
Kooli sõitsime jalgrattaga, täitsa üksi, talvel ka
Kui ema sulle hüvastijätuks ukselt lehvitas, olid sa memmekas.
Kui sa pahandust tegid, olid vanemad politseiga ühel meelel. Nad tulid sulle järele, aga ei ostnud sind välja. Meie tegudel olid tagajärjed ja nende eest ei saanud end peita.
Me olime vabad, vahest vedas viltu, vahest läks hästi ja me vastutasime. Pidime õppima sellega toime tulema.
Meie põlvkonnast on tulnud palju inimesi, kes oskavad probleeme lahendada, uuenduslikult töötada ja selle nimel riskile välja minna – ning ei häbene tagajärgi
Kas SINA kuulud ka nende hulka?
ÕNNITLEN!
ME OLEME KANGELASED!
Oled sündinud pärast 1978. aastat ja ikka loed?
Ääretult kangekaelne ja loed ikka veel edasi, mis?
Nüüd sa siis tead, memmekas, mis tähendab olla kangelane!
peaks oma lapsed uuesti sama programmi järgi kasvama panema. Küll tänapäeva kool neid muidugi rikub...